Oscar Wilde - kuidas saavad ühe inimese sõnad olla ühtaegu nii tülgastavad, nii lummavad ja nii ilusad? "Dorian Gray portree" oli hirmutav kogemus, kuid tõmbas nagu keelatud vili. Tema muinasjutud on ühed kauneimad ja kurvemad, mida lugenud olen. Selle postituse süüdlane on "Ööbik ja roos", mille taasavastasin kirjandiks valmistudes. Pisar silmanurgas garanteeritud. Iga kord.
“Ta ütles, et ta tantsib minuga, kui ma toon talle punaseid roose,”
kurtis üliõpilane, “aga terves minu aias ei ole ühtki punast roosi.”
Ööbik kuulis seda oma pesas igihalja tamme otsas, vaatas lehtede vahelt välja ja imestas.
“Terves minu aias ei ole ühtki punast roosi,” kurtis üliõpilane ja
tema ilusad sinised silmad valgusid pisaraid täis. “Oh, millistest
pisiasjadest sõltub õnn! Olen lugenud kõike, mida targad mehed on
kirjutanud, ning ma tean kõiki filosoofia saladusi, ometi teeb minu elu
õnnetuks see, et mul pole punast roosi.”
“Vaat siin on lõpuks ometi üks tõeline armastaja,” ütles Ööbik. “Öö
öö järel olen ma temast laulnud, ise teda tundmata; öö öö järel olen ma
tema lugu tähtedele jutustanud, ning nüüd näengi ma teda. Tema juuksed
on tumedad nagu hüatsindiõis ning huuled punased nagu tema ihaldatud
roos; aga kirg on muutnud tema näo vandelkaameks ning kurbus on
vajutanud tema laubale oma pitseri.”
“Homme õhtul korraldab prints balli,” pomises noor Üliõpilane, “ja
minu armsaim läheb ka sinna. Kui ma viin talle punase roosi, tantsib ta
minuga koidikuni. Kui ma viin talle punase roosi, hoian ma teda käte
vahel, ta nõjatab oma pea minu õlale ja tema käsi puhkab minu käes. Aga
minu aias ei ole punast roosi, tähendab, ma istun üksi ja tema läheb
minust mööda. Ta ei pane mind tähelegi ja minu süda murdub.”
“See on tõesti tõeline armastaja,” ütles Ööbik. “Seda, millest mina
laulan, elab tema läbi; mis on minule rõõm, on temale piin. Armastus on
tõepoolest imeline. See on väärtuslikum kui eesmärgid ja kallim kui
kaunid opaalid. Pärlite ja granaatõunte eest ei saa seda osta ega panda
seda ka laadaplatsil kauplemiseks välja. Seda ei saa kaupmeestelt osta
ega saa seda ka kullakaaluga kaaluda.”
“Rõdul istuvad moosekandid,” jätkas noor Üliõpilane, “ja mängivad
keelpille ning minu armsam tantsib harfi ja viiuli helide saatel. Ta
tantsib nõnda kergelt, et tema jalad ei puudutagi põrandat, ning tema
ümber tunglevad kirevate rõivastega õukondlased. Aga minuga ta ei
tantsi, sest mul ei ole anda talle punast roosi.” Ja Üliõpilane viskus
rohule, peitis näo kätesse ja puhkes nutma.
“Miks ta nutab?” küsis väike roheline sisalik, kui ta, saba püsti, Üliõpilasest mööda lippas.
“Miks siis ometi?” küsis liblikas, kes päikesekiirt püüdes ringi lendles.
“Miks siis ometi?” sosistas kirikakar vaikse ja õrna häälega oma naabrile.
“Ta igatseb punast roosi,” vastas Ööbik.
“Punast roosi?” hüüdsid kõik. “Naeruväärne!” Ja väike sisalik, kes oli natuke küüniline, lausa naeris.
Aga Ööbik mõistis Üliõpilase kurbuse saladust ning istus vaikides tammepuu otsas ja mõtles armastuse mõistatusest.
Äkitselt lõi ta oma pruunid tiivad valla ja sööstis õhku. Ta lendas läbi salu nagu vari ning varjuna liugles ta ka üle aia.
Keset muru kasvas ilus roosipuu ning kui Ööbik seda nägi, lendas ta roosipuu juurde ja istus ühele oksale.
“Anna mulle üks punane roos,” hüüdis Ööbik, “ja ma laulan sulle oma kõige ilusama laulu.”
Aga puu raputas pead.
“Minu roosid on valged,” vastas ta, “valged nagu merevaht ning veel
valgemad kui lumi mäetipul. Aga mine minu venna juurde, kes kasvab vana
päikesekella ümber, võib-olla annab tema sulle, mida sa tahad.”
Ööbik lendaski roosipuu juurde, mis kasvas vana päikesekella ümber.
“Anna mulle üks punane roos,” hüüdis Ööbik, “ja ma laulan sulle oma kõige ilusama laulu.” Aga puu raputas pead.
“Minu roosid on kollased,” vastas ta, “kollased nagu merevaigust
troonil istuva merineitsi juuksed ja kollasemad kui nartsiss, mis õitseb
aasal, enne kui niitja oma vikatiga tuleb. Aga mine minu venna juurde,
kes kasvab Üliõpilase akna all, võib-olla annab tema sulle, mida sa
tahad.”
Ööbik lendaski roosipuu juurde, mis kasvas Üliõpilase akna all.
“Anna mulle üks punane roos,” hüüdis Ööbik, “ja ma laulan sulle oma kõige ilusama laulu.”
Aga puu raputas pead.
“Minu roosid on punased,” vastas ta, “punased nagu tuvi jalad ning
veel punasemad kui suured korallilehvikud, mis ookeanikoopas hõljuvad.
Aga talv külmutas kinni minu sooned, pakane näpistas minu pungi, torm
murdis minu oksi ning sel aastal ei puhke mul ühtki roosi.”
“Ma vajan ühtainast punast roosi,” hüüdis Ööbik, “ühtainsat punast roosi! Kas sul pole mingit võimalust seda saada?”
“On üks võimalus,” vastas puu, “selle roosi pead sa looma kuuvalgel
muusikast ja immutama omaenda südameverega. Sa pead mulle laulma, rind
vastu okast. Terve öö pead sa mulle laulma ja okas peab tungima sinu
südamesse ning sinu veri peab voolama minu soontesse ja saama minu
vereks.”
“Surm on kõrge hind ühe punase roosi eest,” hüüdis Ööbik, “ja elu on
kõigile armas. Kena on istuda rohelises metsas ja vaadata kullakarva
kaarikus päikest ja pärlmuttertõllas kuud. Magus on viirpuu lõhn, ilusad
on orupõhja peitunud siniliiliad ja ilus on mäekünkal õilmitsev
kanarbik. Ometi on armastus parem kui elu ning mis on väärt linnu süda
inimsüdamega võrreldes?”
Ta laotas oma pruunid tiivad laiali ja sööstis õhku. Ta lendas üle aia nagu vari ja varjuna liugles ta läbi salu.
Noor Üliõpilane lebas ikka veel rohul, kuhu ta oli Ööbikust jäänud, ning pisarad tema ilusates silmades polnud veel kuivanud.
“Rõõmusta,” hüüdis Ööbik, “rõõmusta, sa saad oma punase roosi. Ma
loon selle kuuvalgel muusikast ja immutan seda omaenda südameverega.
Vastutasuks palun sult ainult seda, et sa oleksid tõeline armastaja,
sest armastus on targem kui filosoofia, kuigi ka filosoofid on targad;
ning vägevam kui võim, kuigi ka see on vägev. Tulekarva on tema tiivad
ning tema hingeõhk on nagu viiruk.”
Üliõpilane tõstis pea rohult ja kuulatas, aga ta ei saanud aru, mida
Ööbik talle ütles, sest tema teadis ainult neid asju, mis olid kirjas
raamatutes.
Aga tammepuu sai aru ja kurvastas, sest ta oli väga kiindunud väikesesse Ööbikusse, kes oli tema okstesse pesa pununud.
“Laula mulle veel viimast korda,” sosistas ta, “sest kui sind enam ei ole, jään ma üksi.
Ööbik lauliski tammepuule ning tema hääl kõlas nagu hõbekannust vulisev vesi.
Kui Ööbik oli laulu lõpetanud, tõusis Üliõpilane püsti ning võttis taskust märkmiku ja pliiatsi.
“Tal on stiili,” ütles ta läbi salu minema kõndides endamisi, “seda
eitada ei saa, aga kas tal on ka tundeid? Kardan, et ei. Tegelikult on
ta samasugune nagu enamik kunstnikke; ainult stiil, ei mingit siirust.
Tema juba ennast teiste pärast ohvtiks ei tooks. Ta mõtleb ainult
muusikast ja on ju teada, et kunstnikud on isekad. Tuleb siiski möönda,
et tema laulus on ilusaid noote. Kui kahju, et need midagi ei tähenda
ega mingit kasu ei too!” Ja ta läks oma tuppa, heitis väikesesse
õlgkotiga voodisse, hakkas oma armsamast mõtlema ning jäi mõne aja
pärast magama.
Aga kui kuu säras taevas, lendas Ööbik roosipuu juurde ning surus
linna vastu okast. Terve öö laulis ta, rind vastu okast, ning külm,
kristalselt helkiv kuu kummardus alla ja kuulas. Terve öö laulis ta ning
okas tungis üha sügavamale tema rinda ja veri voolas temast välja.
Kõigepealt laulis ta armastuse sünnist poisi ja tüdruku südames. Ja
sedamööda, kuidas üks laul teisele järgnes, ilmus roosipuu kõige
ülemisele oksale õielehthaaval imepärane roos. Kahvatu oli see alguses
nagu jõe kohal lasuv udu- kahvatu nagu hommiku jalad ning hõbedane nagu
koidu tiivad. Nagu roosi vari hõbepeeglis, nagu roosi vari tiigiveel-
säärane oli roos, mis puhkes õide roosipuu kõige ülemisel oksal.
Aga puu hüüdis Ööbikule, et see ennast kõvemini vastu okast suruks.
“Suru kõvemini, väike Ööbik,” hüüdis puu, “sest muidu jõuab päev enne
kätte, kui roos valmis saab.”
Ööbik suruski ennast kõvemini vastu okast ning üha valjemaks ja
valjemaks läks tema laul, sest ta laulis kire sünnist mehe ja neiu
südames.
Ja roosi õielehtedesse ilmus õrn puna, mis oli nagu puna neiu
palgeil, kui too pruudi huuli suudleb. Aga okas polnud veel Ööbiku
südameni jõudnud ning valgeks jäi ka roosi süda, sest üksnes Ööbiku s
südameveri võis roosi südame erepunaseks värvida.
Ja puu hüüdis Ööbikule, et see ennast kõvemini vastu okast suruks.
“Suru kõvemini, väike Ööbik,” hüüdis puu, “sest muidu jõuab päev enne
kätte kui roos valmis saab.”
Ööbik suruski ennast kõvemini vastu okast ning okas puudutas tema
südant ja teda läbistas terav valusööst. Kibe, kibe oli valu, ning üha
meeletumaks ja meeletumaks läks tema laul, sest ta laulis surma tõttu
täiuslikuks saanud armastusest, armastusest, mis ei sure isegi hauas.
Ja imepärane roos muutus erepunaseks nagu idataeva kuma. Erepunane oli õielehtede sõõr ning erepunane nagu rubiin oli süda.
Aga Ööbiku hääl jäi nõrgemaks, tema väikesed tiivad hakkasid
pekslema ja kae langes tema silmile. Üha nõrgemaks ja nõrgemaks jäi tema
laul ning ta tundis, et miski nöörib tal kõri.
Siis tõi ta kuuldavale viimase helidevoo. Kahvatu kuu kuulis seda,
unustas koidiku ja viivitas taevas. Punane roos kuulis seda, värises
üleni vaimustusest ning avas oma õielehed kargele hommikuõhule. Kaja
kandis selle oma purpurkoopasse mägedes ning äratas magavad karjused
unenägudest. Laul kandus läbi jões kasvavate kõrkjate ning veed viisid
selle mereni.
“Vaata! Vaata!” hüüdis puu. “Roos on nüüd valmis!” Aga Ööbik ei vastanud, sest ta lamas surnult kõrges rohus, okas südames.
Keskpäeval avas Üliõpilane akna ja vaatas välja.
“Ohoo, on mul alles vedanud!” hüüatas ta. “Siin õitseb punane roos!
Säärast roosi pole ma elu seeski näinud. See on nii ilus, et sel on
kindlasti pikk ladinakeelne nimi.” Ja ta kummardus välja ning noppis
roosi.
Siis pani ta kaabu pähe ja jooksis, roos käes, professori maja juurde.
Proffessori tütar istus lävel ja keris sinist siidi hasplile ning tema jalge ees lamas väike koer.
“Sa lubasid minuga tantsida, kui ma toon sulle punase roosi,” hüüdis Üliõpilane.
“Siin on kõige punasem roos terves maailmas. Sa kannad seda täna
õhtul südame juures, ja kui me koos tantsime, räägib see sulle minu
armastusest.”
Aga tõtarlaps kortsutas kulmu.
“Ma kardan, et see ei sobi minu kleidi juurde,” vastas ta, “ja
pealegi saatis kammerhärra nõbu mulle ehtsaid kalliskive ning on ju
üldiselt teada, et kalliskivid maksavad palju rohkem kui lilled.”
“Tõesõna, sa oled väga tänamatu,” vastas Üliõpilane vihaselt ja
viskas roosi tänavale. Roos kukkus rentslisse ning vankriratas sõitis
sellest üle.
“Ah tänamatu!” lausus tütarlaps. “Kas sa tead, et sa oled väga
ebaviisakas ning kes sa üldse niisugune oled? Kõigest üliõpilane. Noh,
minu meelest pole sinu kingadel isegi hõbedasi pandlaid, nagu on
kammerhärra nõo kingadel!” Ja ta tõusis toolilt püsti ning läks tuppa.
“Küll see armastus on ikka tobe!” ütles Üliõpilane minema kõndides.
“See pole pooltki nii kasulik kui loogika, sest see ei tõesta midagi,
see tõotab alati igasuguseid asju, mis täide ei lähe, ning paneb uskuma
asjadesse, mis tõele ei vasta. Tegelikult on armastus täiesti
ebapraktiline, ning kuna praegusel ajal on praktilisus kõige olulisem,
siis pöördun ma tagasi filosoofia juurde ja hakkan metafüüsikat uurima.”
Ta läkski uuesti oma tuppa, võttis välja suure tolmunud raamatu ning hakkas lugema.
