Eile oli see päev, kui lõime letti kõik oma 12-aastaga avastatud kirjutamissaladused... või ka mitte. Igastahes tehtud nüüd see on ja muuta midagi enam ei saa.
Pühapäeva veetsin vanade kirjandite uurimise, näidete ja võimalike teemade kohta väikeste mõttearenduste ülesmärkimise tähe all. Tagajärjeks peavalu, läksin jooksma ja hakkas veidi parem. Õiget sellist närvi sisse ei tulnudki tegelikult, kuigi ega hommikul väga und ka polnud. Päike naeratas aknast sisse, tuju hea. Ilus hommik oli, ausalt! Tegin omale kuuma šokolaadi (jee unustasin, et kasutasin viimane kord kogu tärklise ära, seega pidin mannaga läbi ajama), mugisin küpsiseid, vaatasin veel viimaseid asju üle ja astusingi uksest välja. Abituriendid kihutasid kõik uhkelt masinatega kooli poole, sain kolm sammu koduuksest eemal Annika auto peale :).
Eksam toimus jaotatuna Heldema ja Liivati klassidesse. Sattusin õnneks esimesse, seal on minumeelest kuidagi palju mõnusam õhkkond. Esimene emotsioon teemasid vaadates oli "Palun... miks??", kuni jõudsin viimase variandini ja suu venis kõrvuni: keeleteema! Yay! Kirjutasin mõningate muudatustega ümber ühe oma vana kirjandi, pressisin ajus peituvast lingvistikafailist viimast. Jääb üle vaid loota parimat... Tegelikult ma ei taha sellel enam kauem peatuda, ma niigi ei suuda uskuda, et mul sedasi luckynud on viimase aasta jooksul... Loodan, et õnn matemaatikaeksami ajaks otsa ei lõppe.
Ja veel.. mul oli kaasas hiiglaslik tume šokolaad, mille ma peaaegu kõik ära mugisin, kuigi poole peal oli juba süda paha. See vastik tunne oli saatjaks terve päeva. Ei olnud meeldiv. Saime veel eksami ajal turgutuseks kaks pirukat. Loomulikult pistsin need ka kinni lootuses selle võrra paremini kirjutada :D
Pärast eksamit toimus elav muljetevahetus algul kooli ees ja jätkus siis Roograhus, pitsaviilud hambus. Tuleb tõdeda, et iga päevaga veendun ma üha enam, et meil on lihtsalt parim klass ja selle võrra muutub lähenev lõpp aina kurvemaks. Roograhule järgnes tunnike kodus meeldivat lebotamist (tegelikult oli igav :D) ja siis juba Selverisse ja edasi lõbus "klassiõhtu" Rannakas (ja mujal). Pagan, kui külm mul oli vahepeal!
Täna lõi ema rõõmuga hommikulauas mulle ette ajalehe ja kuulutuse linna tervisepäevast. Nonii, 4 km jooks algab paari tunni pärast. Ilus ilm, oleks ise nagunii jooksma läinud. Vahet pole - võin siis samahästi võistelda. Mõeldud - tehtud. Staadionile minek. Ja jälle oli nii paganama külm! Päike on reetlik...
Õhtupoole jällegi staadionile tagasi, seekord kohtunikuks heidete avavõistlusele. Ma vist üldse ei õpi oma vigadest, sest juba kolmandat korda 24 tunni jooksul külmetasin ennast lolliks. Aga šoksi sai ja see oli hea! (kuigi täiest plaaniväline tänases). Kerge päikesepõletus.
...ja kaks möödunud pühapäevase tähtajaga TÜ viimast kursusetööd on siiani saatmata.... ohjah...
No comments:
Post a Comment