Ring

Kas oled vahest mõelnud, kui kaduv on elu? Kihutame läbi aastate pidevalt midagi oodates, millegi poole püüeldes. Tagasi vaadates tundub kellegi 50 aastat kestnud pingutus vaid hetkena lõputus ajakeerises. Kõik jääme kord nõrgaks. Tunneme, et ei suuda enam ning oleme sunnitud peatuma kuldses elusügises ning tagasi vaatama, hääbuv valgus paitamas samavõrd kahvatut pead. Lapsed ammu pesast igasse ilmakaarde välja lennanud, lõpuks oleme tagasi alguses. Ja siis saab ring täis.

Jätsin oma vanemad täpselt samamoodi sügise ja hääbumise hoolde, ise rõõmsalt kevadisi lilli noppides. Tahan minna tagasi ja ulatada käe, istutada meelespea koltunud lehtedele. Kuid, et sügisest saaks kevad peab enne tulema talv... Minu 19 aastat tundub juba praegu vaid sajandikena. Usun, et 60 aastat hiljem tagasi vaadates ei ole mu arvamus muutunud. Aeg on palju suurem kui inimene. Ükski kest ei pea vastu igavesti.

Ookean...

Ma lihtsalt ei suuda hetkel ilma selle lauluta elada enam. Mõnikord on õhk liiga raske, et seda endale peale surumas taluda. Tahaks istuda tühjas rannas, varbad vees, tähistaeva all ja mitte tunda aja kulgu, unustada kõik, mis on raske. Hea oleks sulgeda õhtul silmad ning ärgates leida end kusagilt mujalt. Ja siis ma ei tea, kas ma tulengi tagasi...

Sellel maal abiellusin endaga
Kus jaaniussid on õppinud lendama
Lubasin endale kui meri vahutas
Olla truu kuni surm meid lahutab
Ja ma ei tea kas ma tulengi tagasi
Kallis ei pahanda, talle jääb kingiks see
maailma ilusaim laul...

Väiksed hetked

Tagasi Manchesteris juba pea kaks nädalat, rakendan ringi. Seda, teist, kolmandat - rõõmus meel, kui midagi õnnestub... ja siis tuleb see hetk hilisel õhtutunnil, mil peaks hakkama magama minema, kuid just tol pimedal minutil otsustab kogu maailm kaela sadada. Miks üldse rassida?

Sulgen silmad ja unustan... ?
Aga...

Nii palju on vett, et otsa ei näe
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja annaksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.

(Ruja - Teisel pool vett)