Uus pakend

Vana väljanägemise aeg sai ümber, eks see blogi ole päris eakas ka. Nüüd tegin veidi Aavikut ja "Tere tulemast meelelasse!". Nagu söökla või võimla... kanala, asula, sigala, luulela, koidula... la-tuletis, nagu sõbrad filoloogid hästi teavad.

Sisu jääb ilmselt ikka samaks, s.t kirjutan nõnda nagu parajasti tahtmine ja tunne on.

Praegu on tunne, et tahaks hoopis ühte head raamatut lugema hakata. Peab ilmselt homme raamatukogus käima.

Vaatasin saadet looduslapsest Mari Metsallikust ja mõtlesin, et küll on tore, kuidas üks inimene on lihtsas elus õnnelik.

Armastan sind kaugelt

Armasta mind kaugelt

palun armasta mind kaugelt

ja ma armastan sind kaugelt

nii vähe-palju kui ma saan

Dagö - Armasta mind kaugelt

Olid ajad, mil ma ei sallinud Dagöt absoluutselt. Lauri Saatpalu hääl lihtsalt häiris mind tohutult. Olen üldse lauljate häälte suhtes väga valiv, just hääletämbri. On päris palju neid, kes mulle just sel põhjusel ei meeldi. Ja ma ei saa sinna mitte midagi teha, kui välja arvata ootamine. Dagö on hakkanud mulle südamesse pugema. Kunagi seostus mulle Dagöga alati Maris miskipärast (Maris, mul pole sinu vastu küll kunagi midagi olnud :D). Praegu mängib mul eelpoolmainitud lugu jälle ja jälle ja jälle.... Nii kaunis... Olen alati paraku selline sentimentalist ja romantik olnud, et ilus laul ikka toob pisara silmanurka. Seetõttu ei salli ma ühte Dagö laulu, kus "hall peni jalgu veab", kuna mul tuleb alati liiga elavalt see õnnetu loom silme ette ja pisar tahab tulla.

Istun kodus (Hiiumaal siis) ja mõtlen möödunud aegade üle. Eksamid on viimaks tehtud, täna sai saadetud viimane essee ja nüüd on mul lõpuks ometi aega hinge tõmmata. See on uskumatu, kui palju mina, elu ja mu ümbrus on muutunud. Olid ajad, mil ma õppisin suruma maski alla kõik tunded. Praegu näitan ma neid vist pigem valikuliselt, kuid tegelikult olen tohutult emotsionaalne. Kriitika teeb haiget, sest ma ei oska ise inimestele väga halvasti öelda. Mõnikord tahaks küll. Inimesed, kes on mulle kallid, on justkui osa minust, neile tahaks anda kõik. 

Üks mõte tänasest: tantsus tunnen end tõeliselt omas elemendis. See on üks väheseid kohti, kus ma olen võimeline end täiesti vabaks laskma, tegema sisuliselt kõike, naerma, nutma, mida iganes vaja. Hing vaid heliseb sees. Väidetakse ju, et näiteks lauldes kaob kokutamine. Minul kaob tantsus hirm. Lees olen leidnud lihtsalt nii ägeda seltskonna, et kui mõnikord kuulen inimesi kurtmas oma sõprade halbade kommete või käitumise üle, siis pole minul midagi kaasa rääkida. Mõtlen vaid omaette, kuidas mul on sõpradega vedanud. Tantsurahvas on lihtsalt veidi teistmoodi rahvas. Ootan juba suure õhinaga tantsupidu ja seda ühtekuuluvustunnet, mida see annab. Ilmselt on mul iga kontserdi lõpul pisarad silmas. Vahel tahaks lihtsalt kogu maailmale kuulutada oma armastust - praegu on üks selline hetk. Igastahes, sõbrad, kui te seda loete, siis teadke, et te olete mulle kallid! Ja mul on maailma parim ema, kogu komplekt!

Tulles tagasi laulu juurde... Mõnikord on tõesti parem kaugelt armastada. Näiteks Eestit, Hiiumaad ja kõike kaasnevat õppisin ma armastama alles eemal olles. Iga lilleõis, jaanilõke, päikeseloojang on nüüd sada korda ilusam, kordumatu... Tahaks ta kinni püüda ja taskusse pista, et hellal hetkel uuesti imetleda.

Igaühe südames on täpselt nii palju armastust, kui seal olla laseme. Elu on raske, ma tean. Aga sellele keskendumine ei muuda elu kunagi kergemaks. On asju, mida me muuta ei saa ja on asjad, mis võtavad aega. Aga on ka asjad, mis on siin ja praegu ja kannavad endas headust mis võib muutuda armastuseks, kui me sellel juhtuda laseme. Kui me kõik keskenduks positiivsele, siis polekski ju elu enam nii jube, või mis? Tegin kunagi ammu sellise eksperimendi iseendaga, et otsustasin iga päev teadlikult teha ühele inimesel komplimendi. Mitte sellise sunnitud tunnustusavalduse, vaid lihtsalt valjusti märkida seda, kui mulle miski meeldis ja hoida suu kinni, kui miski ei meeldinud. Huvitaval kombel läks mu enese olemine iga päevaga üha kergemaks, õhulisemaks. Tundsin, et ma ei võlgne kellelegi midagi ja keegi ei võlgne mulle midagi, tundsin end vabalt. Tunnen, et peaks uuesti seda eksperimenti proovima. Mõne hetke ajel sündinud ebaviisakuseta ei jää maailm küll mitte vaesemaks, pigem vastupidi. 

Kuidagi tühi

Täna on selline tunne: ühest küljest suur kergendus, rõõm, vabadus, teisalt ängistus, närvilisus, piiratus. Ei teagi, kumba valida. See on nagu vastastikused energiad joogas, või yin ja yang, või kaks kalakest kalade tähtkujus - üks ujub üles, teine alla. Sellises seisundis on tegelikult väga raske viibida, kuna ükski ettevõtmine ei taha sujuda. Täpsemalt - ühtegi ettevõtmist ei taha üldse ette võtta. Tahaks lihtsalt, et päev saaks juba otsa ja algaks uus ja loodetavasti parem. Asjad, mis sinna ei kuulu, vedelevad põrandal, aga käsi lihtsalt ei paindu midagi ära koristama. Tahaks ka olla nii tubli nagu inimesed 100 aastat tagasi. Ilmselt on mul lihtsalt endaga igav.

Sain viimaks läbi raskuste valmis oma loovkirjutamise aine novelli, millega ma kuigi rahul ei ole. Nüüd on veel vaja teha üks referaat, mõned kodutööd ja viis eksamit. Siis põrutan Hiiumaale, kuna täiesti juhuslikult sain sinna suveks töö. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis sel suvel tööle minna, kuna on niigi palju igasuguseid ettevõtmisi alustades tantsupeost ja lõpetades Lee laagriga. Tagatipuks tuleb suvel võib-olla ka ära teha praktika. Ja juba augusti lõpus sõidan ära Rootsi. Uskumatu. Kes oli see, kes aasta tagasi vandus, et tema ei taha lähima paari aasta jooksul mitte kuhugi Eestist välja reisida? Sees on vasatkad tunded, aga ma loodan, et kõik läheb hästi - see on kõigest üks semester.

Järgneva kahe nädalaga tuleb läbi lugeda kõigest 1553 lehekülge. Dostojevski "Kuritöö ja karistus", Brönte "Jane Eyre" ning Poe "Luulet ja jutustusi". I can do it. Or maybe not... Praegu on käsil Goethe "Noore Wertheri kannatused". Kirjandusainete võlud ja valud.... Ma lähen parem lugema.