I'm drifting away, away...

Mida ma teen? Miks? Mis toimub? Kus ma olen?

Olen ja mõtlen. Aeg möödub vaikides ja märkamatult. Hõljun, teadmata, miks. Koolis ei ole ei kerge ega raske. Nauding šokolaadist on vaid kaduv hetk. Päeva, tunni, minuti, sekundi pikkus ei ole ei määratav ega mõõdetav. Siin on maailma ots ja algus, üleminekutsoon. Ulbin 30.-35. laiuskraadide vahel, puri lontis. Elust on saanud unenägu ja unenäost reaalsus, piirid on hägustunud. Nagu kuulmispuudega pime koperdan sihitult ringi mööda piiritut parki. Kastese udu niisked haarmed on mähkinud kogu ümbruse oma jahedasse embusesse muutes maailma õrnalt kumava pastellmaali sarnaseks.
Kuid see kõik tekitab minus vaid tuima ükskõiksust, nõrgalt järvepõhjas värelevaid emotsioone ja aistinguid. Kas rahu? Ei...

Paar päeva tagasi tahtsin endale teed teha. Parajasti oli ema tõstnud lauale ahjust tulnud saiavormi ja paki piima. Istusin, rääkisin juttu, nosisin vormi, panin tassi sisse teesõela puruga ja hakkasin vett peale valama... oota... oi, kurat! Piim hoopis! Ema sai kõhutäie naerda sellal kui mina piimapaki heaga käeulatusest eemale, tagasi külmikusse, panin ja tassi pesin. Veidi hiljem jõudis mulle kohale järgmine geniaalsus: mis mõttega ma selle tassi tühjaks valasin, joon ju teed nagunii vahest piimaga.
Ega mõistus ei ole enda teha.

Veel üks naljakas seik: surfasin internetis eesmärgiga saada ideid lõpukleidi jaoks. Ema astub tuppa. Näitasin talle mõnda pilti, rääkisin erinevatest mõtetest. Korraga ütleb ta: "...jah, see on küll ilus. Aga kuidas sa enda näo sinna pildile said?"
WTF???!?
Kõnealusel pildil oli superilus Vanessa Paradis, pisike prantslannast laulja-näitleja, kelle stiil on alati lihtsalt, boheemlaslikult tabav ja kaunis. Naersin tükk aega. Kuidas on võimalik, et mu ema ajab mind tõsimeeli Vanessa Paradis'ga segamini?!? Nädala pärl! Võib-olla peaksin olema meelitatud? :D
(P.S. pilt ei ole sama. Mul lihtsalt ei õnnestunud seda, mida ma näitasin enam üles leida.)

Koolist peamiselt

Who do you think you are?
Runnin' 'round leaving scars
Collecting your jar of hearts
And tearing love apart

Ei ole emos, aga lihtsalt ei saa sellest laulust enam üle ega ümber!

Nädalavahetus möödus kuidagi uniselt. Tegin pühapäeval lillkapsa-brokoli-toorjuustu püreesuppi - olin seda juba mitu pävea tahtnud! Nii hea! Pühapäeval käisime veel Hanna & Annikaga kinos "Koidukuma" I osa vaatamas. Veendusin jällegi, et minu jaoks on Videviku sündmustik kuidagi... eeh... mõttetu lihtsalt. Olin paar aastat tagasi suur fänn korraks, aga ühel hetkel saabus valgustav välgatus: lugesin läbi neli telliskiviraamatutu ja mis nendes toimus? Mitte midagi! Kas mõni tegelane arenes? Ei. (Ok, äärmisel juhul Jacob). Ma ei ole Videviku vastane, aga lihtsalt leian, et see on kohati veits pointless. Filmi vaadates oli ka päris mitu sellist kohta, kus ma lihtsalt omaette vaikselt muhelesin, sest Edwardi piinatud ilme ja Bella kogelemine olid lihtsalt liiga naljakad.

Aga see selleks, aitab Videvikust. Esmaspäev oli jällegi selline ebamäärane. Silvia juures oli väike mateklubi, millest oli nähtavasti kasu ka! Sain töö viie ja tsükkel ka viis õnneks seega :) Ega ma sel õhtul suurt muud õppida ei jõudnudki. Vedas, et viitsisin saksa essee pühapäeval ära teha. Teisipäeva hommikul oli suur-suur ahvatlus lihtsalt inka üle lasta ja ärgata seitsmest ja siis saksat õppima hakata. Ei, suutsin ikka ennast talitseda ja ärkasin kuuest, sain saksa selgeks ja esimeseks tunniks korralikult kooli. Tegelikult peaks küll enne lõpetamist veel selle asja ära tegema, et lihtsalt mingi tunni lambist üle laskma. Ma tahan ka teada, mis tunne on! Tõenäoliselt ma lihtsalt närvaks terve aeg...

Täna oli muidugi eriliselt tore päev. Alustuseks inka proovieksam, siis sööma ja pärast seda kiipasime omal kõik ülejäänud kolm tundi ära :D Abituriendielu on ilus! Läksin mõnusasti koju, tegin omale sooja teed, pugesin tassi ja telefoniga voodisse teki alla, surfasin netis ja ootasin, kuni tee jahtub veidi, jõin siis selle ära ning jäin magama. Uni oli magus, aga kestis kahjuks ainult tund aega, kuna poole neljaks oli tarvis edasi näitekasse tõtata. Pärast seda juhtus muidugi tüüpiline värk - ükskõik, kui palju õppida on, ikka kestab koduste tööde tegemine poole ööni.

Selle nädala kurb uudis on muidugi see, et reedene Epic LXV kordus Käinas jääb ära. Kahju, mul on tantsuisu.

Ega kool ei anna mulle nädalavahetusel ka rahu. Alanud on aeg nimega OLÜMPIAADIPERIOOD. Reede - eesti keel. Laupäev - bioloogia. Üsna varsti - lingvistika. Sellega seoses meenub, et avastasin, et ajaloo ja lingvistika olümpiaadid on samal päeval. Feil ma ütlen. Ma tahaks mõlemasse minna! Miks inimesed arvavad, et need, kes huvituvad lingvistikast, neid ajalugu ei koti ja vastupidi? No tegelikult, probleem on selles, et Jessu on juba sügisest saati arvestanud minu kui ajalooolümpiaadile minejaga ja andis mulle isegi vastavat kirjandust. Nüüd aga tuleb teha valik - karta on, mille ma valin! Aga kuidas seda Jessule niiviisi selgeks teha, et mina ülejäänud pool aastat oma hinnete pärast kartma ei peaks? Iseenesest ju loogiline ja arusaadav valik - lähen lingvistikat ju edasi õppima. Ja lootus midagi saavutada on sellel alal samuti suurem. Eks näis, hakkan kodus peegli ees kutsikanägu harjutama.

Reede on see saatuslik 20. jaanuarikuu päev, mil peab valitud olema eksam. Nägin valikupaberit juba mitu päeva tagasi tegelikult ning panin isegi kõik eksamid kirja. Peale mate. Lihtsalt käsi ei tõuse seda risti tegema! Aaaargh!! Edinburgh y u no send me ur decision??!? Ainult Edinburghi pärast ma seda eksamit teengi! Kui nad mulle kohta ei paku siis on DOUBLE FAIL! Ja ma kardan, oi pekki, kuidas ma kardan! Homme vean selle ristikese paberile... kui kõrgemad olendid mulle jõudu annavad.

Tere kool!...?

Esimene koolinädal hakkab vaikselt lõpule jõudma... Kuidagi lebo on ja samas ei ole ka. Tundub nagu tormieelne vaikus. Eksamite hõngu on juba kõik kohad täis ja iga liigutus tehakse ühe eesmärgiga: et juunikuus ei peaks pettuma.

Mina seevastu hõljun endiselt kusagil imelikus vahetsoonis. Nagu oleks kool ja ei ole ka... Võib-olla on asi selles, et eelmise aasta lõpp oli meeletu tõmmelgas 24/7. Praegu on... Ma ei teagi, mis praegu on. Imelik tõenäoliselt. Esimene nädal ja juba meil on kaks tundi suutnud ära jääda. Täna oli pikk suurekas, seetõttu istusime mõnusasti Gahwas ja nautisime head-paremat, mis siis, et kõht oli tegelikult niigi täis. Edasi veelgi enam täis kõhuga kehalisse. Aga kuum šokolaad on nii heaaaa...

Huvitavaid uudiseid ka (ega siis kooli ei saa igavaks lasta): EPIC LXV läheb 20. jaanuaril Käinas kordamisele, direktori tungival soovil muidugi. Ja lisaks sellele, nelja tantsuga osaleme veebruaris koolitantsul. See pole veel kõik - õhus hõljub võimalik esinemine Haapsalus... Ei kurda, mina vähemalt :) Me hearts dancing!

Muidu eile öösel oli selline huvitav olukord, et ühel ajaminutil poole ühe paiku ilmus meie hoovi purupurjus mees, kes räuskas ja lällas akna all päis korralikult. Mingil hetkel avastas ta ukse ja asus selle kallal lõgistama. Siis ma tõesti mõtlesin, kuhu me oleme jõudnud? Kärdlas võiks vabalt uksed lukustamata jätta - vargaid liigub vähe -, kui ei oleks mingeid lambikaid viinaninasid, kes purjus peaga enam kodu üles ei leia. Mis meil muud üle jäigi, kutsusime mendi välja (tuli poole tunni pärast...) ja onkel viidi ära.

Jälle mind kummitab Christina Perri Jar of Hearts. Suur tänu esiteks ühele tantsuvideole youtubes ja teiseks Silviale, kes mulle selle (tegelikult küll ühe teise esinemise...) lingi kunagi detsembris saatis! Või tegelikult peaks need vahetuses olema...

Kärdla sinkhole

Läksin hommikul jooksma ja mida ma näen - keset Hiiu tänavat otse staadioni kõrval haigutab tänava sees korralik auk. Mõtlesin algul kaugelt vaadates, et tegemist on kanalisatsioonikaevuga, aga ei. Lähemale jõudes kerkis kohe silme ette selline pilt põrgu peaväravast Guatemalal:
Aga jah, meil on ka nüüd oma sinkhole :). Vähemalt ei ole nii hull.

Tants on võimas

Ulme... lihtsalt ulme... Vaatasin seitse minutit, suu ammuli peas... Tahaks ka osata...

Lõpu algus on alguse lõpp on algus

Pea märkamatult on kätte jõudnud aasta 2012. Aastavahetus oli omamoodi huvitav, aga seda ma lähemalt ei kommenteeri ;). Aeg hakata ennast vaikselt tagasi koolirežiimile viima. Ärkasin täna kaheksast :).

Hea tunne on, sest viimaks suutsin ennast niipalju kokku võtta, et sotsiaal- ja poliitilise filosoofia kursuse 3. osa materjalid läbi töötada ja esseekene valmis kirjutada. Nüüd on vaja veel kellegi teise tööd arvustada ja siis on see mõneks ajaks kaelast ära. Tegelikult mul on uusaastalubadus ka: hakkan jälle koduseid töösid tegema :) Viimase poolaasta jooksul on tegemist olnud nii palju, et ei ole sageli lihtsalt jaksanud midagi teha enam kella üheksast õhtul. Ma ausaltöeldes imestan, et mul hinded tuntavalt kannatanud ei ole veel... aga jah, proovin nüüd uuesti järje peale saada. Mateeksam ikkagist!!

Eile sain viimaks vastuse Cambridgest: I've been pooled. Pessimist ütleks, et kõik on läbi, sa ei saanud sisse. Optimist ütleks, et näe, nad nägid sinus midagi ja oleks muidu kohe kohta pakkunud, kui konkurents nii tihe ei oleks - vähemalt ei lükatud sind tagasi. Ma ei teagi, kummale poole ma kaldun...

Öeldakse ju, et töö ja eraelu tuleb lahus hoida. Saingi vahepeal selle suure saavutusega hakkama, et tegin viimaks ülikooliteema jaoks eraldi blogi: redeligakuule.blogspot.com

Eilsest veel niipalju, et õhtul mingi aeg läks elekter teadmata põhjusel ära, tuli siis korraks poolenisti tagasi (lambid hõõgusid) ja kadus jälle. Veetsin mõnusalt küündlavalgel aega, mängisin kitarri, telefoniga netis... sain isegi varem magama :)