Esimene koolinädal hakkab vaikselt lõpule jõudma... Kuidagi lebo on ja samas ei ole ka. Tundub nagu tormieelne vaikus. Eksamite hõngu on juba kõik kohad täis ja iga liigutus tehakse ühe eesmärgiga: et juunikuus ei peaks pettuma.
Mina seevastu hõljun endiselt kusagil imelikus vahetsoonis. Nagu oleks kool ja ei ole ka... Võib-olla on asi selles, et eelmise aasta lõpp oli meeletu tõmmelgas 24/7. Praegu on... Ma ei teagi, mis praegu on. Imelik tõenäoliselt. Esimene nädal ja juba meil on kaks tundi suutnud ära jääda. Täna oli pikk suurekas, seetõttu istusime mõnusasti Gahwas ja nautisime head-paremat, mis siis, et kõht oli tegelikult niigi täis. Edasi veelgi enam täis kõhuga kehalisse. Aga kuum šokolaad on nii heaaaa...
Huvitavaid uudiseid ka (ega siis kooli ei saa igavaks lasta): EPIC LXV läheb 20. jaanuaril Käinas kordamisele, direktori tungival soovil muidugi. Ja lisaks sellele, nelja tantsuga osaleme veebruaris koolitantsul. See pole veel kõik - õhus hõljub võimalik esinemine Haapsalus... Ei kurda, mina vähemalt :) Me hearts dancing!
Muidu eile öösel oli selline huvitav olukord, et ühel ajaminutil poole ühe paiku ilmus meie hoovi purupurjus mees, kes räuskas ja lällas akna all päis korralikult. Mingil hetkel avastas ta ukse ja asus selle kallal lõgistama. Siis ma tõesti mõtlesin, kuhu me oleme jõudnud? Kärdlas võiks vabalt uksed lukustamata jätta - vargaid liigub vähe -, kui ei oleks mingeid lambikaid viinaninasid, kes purjus peaga enam kodu üles ei leia. Mis meil muud üle jäigi, kutsusime mendi välja (tuli poole tunni pärast...) ja onkel viidi ära.
Jälle mind kummitab Christina Perri Jar of Hearts. Suur tänu esiteks ühele tantsuvideole youtubes ja teiseks Silviale, kes mulle selle (tegelikult küll ühe teise esinemise...) lingi kunagi detsembris saatis! Või tegelikult peaks need vahetuses olema...
No comments:
Post a Comment