Tahan (Hiiu)maale

Wäää! Laske mind maale elama! Õues on nii ilus ilm ja mul pole seal midagi teha. Lihtsalt päevitada või lamaskleda ma ka ei taha, tahan seal midagi TEHA. Õnneks varsti saab Hiiumaale :)

Aga kunagi ma lähen sinna päriseks tagasi. Minu ideaalne tulevik: õpin eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, sõidan oma seitsme kompsuga Hiiumaale ja elan talumajas. Naabrite majakatust võib ehk silmapiiril märgata, kui sedagi. Siis on mul igasuguseid loomi - kindlasti koer ja hobune ja võib-olla ka kanad ja kitsed. Ja kasvuhoone ja aiamaa ja õunapuuaed ja lillede all lookas peenrad. Koht, kus kedagi ei häiri see, kui ma vahest omaette ilma selge põhjuseta naeratan ja paljaste varvastega üle muru tantsin. Ja kunagi teevad minu lasped samamoodi sama väikese majakese õuel.

Pean vist siiski tööl ka käima? Oma ideaalses unistuses on töö ja hobi üks ning ma armastan mõlemat palavalt. Tahan noortele midagi anda, jätta neile mälestuse ja jälje tulevikuks, mis jääb neid edaspidi eluteel saatma, aitama õigeid valikuid teha ja üleüldse lihtsatest asjadest ning elust enesest rõõmu tunda. Seega tahaksin olla õpetaja... õpetada koolis eesti keelt ja kirjandust ja lisaks sellele rahvatantsu. See viimane näib küll hetkel kättesaamatum, kui esimene, kuid miski pole võimatu. Räägime viie aasta pärast uuesti. Mulle on küll mustmiljon korda öeldud, et õpetajatöö on mõttetu, korralikku palka seal ei maksta ja närvid näritakse läbi. Tantsimine on veel mõttetum, selle eest ei maksta üldse mitte midagi. Aga kas kogu elu tõesti seisneb siis vaid rahas? Mul on selja taga kogemus, mis tegi mulle puust ja punaseks: elu ei seisne rahas, maines ega teistele meele järele olemises. Elu seisneb õnnes - selles, et oleksid ise oma tegemisi tehes piiritult õnnelik. Teistmoodi elada on piin. Seetõttu ma ajangi vaatamata kõigele taga oma unistust - tants võib kõrvaltvaatajale näida küll äärmiselt tühine lõbu, kuid mina oma elu ega iseennastki ilma selleta ette ei kujutaks. Samuti nagu ei kujutaks ma ette kogu elu veetmist linnakeskkonnas (nagu Tallinn). Peatus siin on vaid ajutine, aga vajalik samm unistuste poole.

Üks tarki inimene ütles mulle väga ilusasti: ma näen, kuidas su silmad säravad, kui räägid oma plaanidest. Kurb on vaadata neid noori, kes on läinud vanemate soovil õppima ärijuhtimist või juurat, sellest vähimatki rõõmu tundmata. Paarikümne aasta pärast võivad nad küll omal alal teenida korralikku palka, kuid selle hinnaks on antidepressandid ja hall maailm. Palun, noored inimesed, ärge tehke seda viga! Kuulake oma südame häält!

Ahjaa, praegu meenus, et kunagi lugesin raamatut, kus oli kirjas midagi sellist: pane oma unistused kirja, siis on nende tõekssaamine tõenäolisem.

"Taha palju, saad vähe. Taha vähe, ei saa mitte midagi."

Uhuhuu... mul on blogi?

Oleks vist aeg sellele blogile taas elu sisse puhuda. Ei mäletagi enam, millal viimati kirjutasin või millest ja ei viitsi järele ka vaadata.

Loomulikult on vahepeal igasugu asju toimunud, kõigest sellest kirjutada läheks vist paljuks. Seega alustan hetkeseisust.
Peaksin õppima teisipäeval tulevaks morfoloogia praktiliseks eksamiks, aga noo ma ei teaa... olen nagu õppinud ja nagu oskaks ka ja siis ei jaksa rohkem.  Aa ja väike vahemärkus ka - see, et ma eesti filoloogiat õpin, ei tähenda, et ma olen kõndiv ÕS. Ma teen õigekirjavigu, sageli ka täiesti teadlikult. Üldse on mu hinges mäss igasuguste ortograafianormingute vastu. Teisalt saab mu ratsionaalne mõistus aru, et see on siiski vajalik ühiskonna toimimiseks. Pean tunnistama, et olen juba osaliselt langenud selle needuse ohvriks: viis esimest bookmarki minu browseris on: EKI keelenõuanne, ÕS, eesti keele seletav sõnaraamat, eesti keele käsiraamat ja eesti-inglise masintõlkesõnastik. Tänan tähelepanu eest, lähen nüüd edasi. Viimasel ajal olen üldse kuidagi selline rahutu, peaks ja tahaks nagu teha igasugu asju, aga kuidagi ei saa ennast kokku võetud, et tegutsema hakata. Koukisin sügavkülmast topsi maasikaid, sulatasin (osaliselt) üles, toppisin mingi hulga neist koogile, mis just hetk tagasi ahjust lahkus ja ajan nüüd ülejäänuid kahvliga mööda kaussi taga. Mmmm... suhkrune. Tegelikult ei peaks ma neid sööma nii agaralt, aga see selleks. Mõned elutõed:

Elu ilus, elu valus, 
ilus poiss on elu alus! 

Kui tahad kaski raiuda, 

siis raiu hästi madalalt, 

kui tahad neidu suudelda, 

siis suudle hästi palavalt! 

Kui sina mind ei armasta, 

siis sõidan ära Aafrika, 

abiellun ahviga 

ja lapsed saavad sabaga!

Zetod "Tšastuškad" 

Jep, this is how I roll. Värvisin juuksed hennaga punaseks. Oranžiks... punaseks. Ma ei tea, midagi vahepealset tuli sellest. Saan nüüd olla tõeliselt "väike aga tige" (tsiteerides Alarit). Mõnikord vist tõesti on minuga raske; olen isepäine, kirglik oma ettevõtmiste suhtes, kannatamatu, kohati liiga värvika fantaasiaga, nõudlik, emotsionaalne, "tööd ei ole mõtet poolikult teha" jne. Kipun neid omadusi nõudma ka ümbritsevatelt. Ega alati kõik tingimata nii ei ole, aga need on märksõnad, mida olen enda puhul täheldanud. Palju õnne siis, Alo - aga sa juba tead nagunii.

enne

pärast

Tegelt ma peaks minema nüüd koogile glasuuri peale tegema, sest mis on üks kook ilma glasuurita? Paras plönn!

Kuhu mu sõrmus kadus??!?

Mulle meenus, et olen ühes aines endiselt novelli võlgu....