Juhused juhivad juhtumisi

Kirjutan Kreedu stiilis, sest teisiti ei saa...

Päike ergab varahommikust kuumust, õhus on ootusärevust, kuid tuttavat helinat ei kõla. Ja nii ongi parem, kergem. Jooksen, varbad vaevu maad riivamas.
"Pennywhistle" kostub ootamatult hoopis hiljem, kui taevas ammu läikivsiniseks küüritud

. Ammu unustatud hääl, või siiski? Sooapritsmed ripsmetel, sulen silmad ja naudin. Tuuleiil ja naeruhelin, vesi paitamas nahka kui sulajää. Veenidesse süstitud taaskord annus vedelat rõõmu, mis imbub läbi iga raku. Kodu. Rahu. Mesi ja vanillijäätis ning jällegi on olevikust saanud kaunis pilt mälestustealbumis, ümber kuldraam. Õhkan ja unistan - mis on veel jäänud, kui saanud nõnda palju? Kõik. Vastus on kõik. Päike rullunud igavese ringi lõppalgusesse, rannaliiv ja šokolaad ja tuule mänglus juustes. Aeg ei oma tähtsust. Aeg on igavik...

Emotsioonid

Juba mitmes päev algab sellega, et mõtlen olla lebos, aga lõpuks kukub ikka teisiti välja. Heast seltskonnast on raske ära öelda, nagu Maris aastaraamatusse kirjtuas. Tegelikult aitäh sulle, kuulan hetkel Sigur Ros'i. Heaaa :)


Eile magasin vist esimest korda viimase aasta aja jooksul üheni päeval. Vanainimese poole üheksaga juba nii harjunud, et ärgates kella vaadata oli paras šokk. Jõudsin üle mitme päeva jälle trenni ja tundsin end tegusalt. Õhtul saunakas ja väike kaardimäng Silvia juures. Arutasime Mannu ja Mariaga maailmaasju ja tegime kaotatud aega tasa. Natuke vässu oli endiselt...

Täna äratus üheksast, kümnest kenasti jõukasse. Mõnus oli - nii varem ärkamine kui ka trenn. Peaks hakkama hommikuti jooksmas käima, saaks kiiresti unekast lahti ja hea värske on õhk ka siis veel... ei talu palavust absoluutselt.
Mõtlesin ja mõtlesin - ma pidin ju midagi veel tegema? Ajaa, rahvariided... pakkisin need kokku, vaatasin üle ja järsku, kultuurimaja uksest sisse astudes... niuks... mõistsin, et nüüd mul ei olegi enam rahvariideid kodus. Et nüüd ongi kõik. Hiiu Piigad tõmbasid meie lõpetamisega pärast 23 tegutsemisaastat otsad kokku. Nii kurb hakkas! Lisaks sellele ei olnudki mul võimalust segarühmas tantsida (ega tule ka tõenäoliselt) ja neil on just kõige lahedamad tantsud! Emominut. Krissukas oli teinud meile DVDd piltidega läbi aegade ja seda vaadates sain küll kõvasti naerda. Mannu, sinust saaks eraldi albumi! Samas - nostalgia, nostalgia... Arutasin Krissuga, et 2014 Tansupeole pressida end kusagile asendustantsijaks. Ainuke võimalus minu jaoks sellest tantsijana osa võtta :( Kaval plaan omameelest.
Jõudsin koju, järsku heliseb telefon - oi, tere, vaja intervjuu anda, lehte lugu kuldmedalistidest. Ok, kiiresti väljakule siis, kuna Sillu pidi juba tunni pärast meile tulema. Eriti lamp kokkusattumus oli see, et intervjueerija õpib Tartu Ülikoolis ka lingvistikat. Nii lahe! Naksitan nüüd veidike omaette keeleteadusega... Aga see selleks. Tagsi koju ja varsti oligi Sillu meil. Aastaraamatu tegemine jäi küll ainult roosaks unistuseks, unelesime niisama ja mugisime vahvleid nutellaga. Terve päev läks kuidagi väga planeerimatult magusaks, sest õhtupoole tulid Maris, Mannu ja Maria ning vaatasime eelmise noortetantsupeo DVDd ja nautisime šokolaadi-rummiliköörivahtu ja tumedat šokolaadi. Jõudsin vahepeal kõiki maailma inimesi armastada, emotsioonid käisid üles-alla, sest SELLINE tantsuisu tuli peale, et... mul pole sõnu. Lõpetamisel ma ei nutnud, aga "Eesti muld ja Eesti süda" ajal oli küll selline tunne, et kohe tuleb pisar... Mõtlesime, et teeme oma simmani kohe ja praegu :D Vaatasime veel koos Hiiu Piigade pilte ja naersime, siis tekitasime uusi lollakaid pilte ebanormaalses asendis ja naersime veelgi rohkem.

Aga tegelikult... ebareaalne on mõelda, et sellest on umbes kaks kuud möödas, kui me viimati Piigadega tantsisime... Olid ilusad 12 aastat!

Vahepealsest ajast

10000x replay peal!

Kirjutada ma ilmselgelt enam ei oska, kogu võhm läks kirjandisse. Aga veidi nüüd ka sellest, mis toimus enne lõpetamist. Jälle ma ei tea, kust alustada. Liiga naljakas oli koguaeg!

Juuni teine nädalavahetus trippisime Mannu ja Kreeduga kusagile Pärnumaale maailma ilusaimasse kohta järve ääres. Palju uusi ja lahedaid tutvusi, paadiga järvel päikeseloojangu imetlemine, grillgrillGRILL, omnomnom, huumor 24/7, lambikas kuuvalgel tantsimine, saun, ulmelise tuulega võrkpalli kõksimine, liiga palju kala, et ära süüa, rahu... See oli nagu kummaline unenägu, kus ajal ei olnud tähtsust. Paradiisi rikkus ja rikastas veidi laupäeva hommikul smsiga mateeksami tulemuse saamine. No tervist, mul jäi karp lahti esiteks, kuna ma ei olnud lootnud nii palju ja teiseks, kui ma kuulsin teiste tulemusi. Loodan, et nüüd saab viimaks öelda, et mate on igaveseks kaelast ära. Aga taas paradiisi. Mannuga praami peal nostalgitsesime juba, uskumatu oli tagasi Hiiumaale minna. Ebareaalne. Kõik. Fiasko.

Praegu vaadates möödunud peaaegu kuud aega tundub, et sellest saab parim suvi. Ajus tiksub vaikselt Bryan Adams'i - Summer Of '69... Las kesta see igavesti!

Lisaks avastasime praami peal Mannuga, et lõpetamiseni on alla kahe nädala aega jäänud. Tuli asuda kiiresti vormi saamise kallal tegutsema. Ema oli ka just mu kleidi valmis saanud, aga ma heaga ei hakanud seda proovima üldse enne järgmist nädalavahetust :D Lubasime siis Mannuga iga õhtu, iga ilmaga, igas olukorras jooksmas käia koos lisaks trennile ja vähe mõistlikumale söömisele. Alguses edenes kõik hästi. Lõpuks aga hakkasime ikkagi eraldi jooksma, kuna lihtsalt ajad kuiadgi ei klappinud. Aga hakkama saime! :D Nüüd muidugi lõpetamine möödas, kolm päeva lebokunni ja nommimist. Tuleks jälle mõni lubadus anda.

Järgmine nädalavahetus oli ka veidi omamoodi. Laupäeval Rannakasse dubstepi nautima. Tegelt ma ei saa aru, miks ma läksin üldse, see stiil väga ei istu. Aga no, lahe oli ikka :) Enne rottisime Takise, Marise, Kreedu ja Kaiberiga autos, nautisime päikeseloojangut, avastasime, et mu käsipidur on väga halb ja arutasime aastaraamatu iseloomustusi. Miks mul on telefonis mingid eriti tolad pildid?? Pean siiski ära mainima, et te olete veidi joogisena nii armsalt naljakad ja lollakad :D Kella nelja paiku tuli kellelgi hull mõte ujuma minna. Mõeldud-tehtud. Nüüd iga kord väljakul nähes teatud hoiatusega plakateid mõtlen, et olen ikka tore sõber küll...

Aaa ja ilmselgelt oli meil vahepeal (eee... mai lõpus...) Varjude esilinastus ära :D Sain oma eksamid kenasti viied ja üsna huvitava kogemuse Kultuurimaja kinosaalis kodukootud filmi näitamisest pealekauba. Terve aeg Inxiga kommenteerisime ja irvitasime. Raske on enda näitlemist tõsise näoga vaadata, kui tead, mis seal taga toimub. Filmiga on üldse selline huvitav asi, et tahtsime seda youtubesse üles panna, aga kuna praegu võib-olla areneb miadgi kaugemale edasi (saladusss :D), siis ei saa veel. Vabandust! Minu käest on endiselt võimalik 3 € eest dvdsid soetada, kui kellelgi soovi on (loodan, et mitte :D).

Lõpp hea, kõik hea

zsghsnvklsn asdg ag agrgwgx rgwgasg sgwr rerh erher
- sedasi tuleb alustada, kui ei tea kust alustada. Nii, nii palju asju on toimunud vahepeal, et mine hulluks. Võtan kalendri ette. Aga kõigepealt lõpust. Päris lõpust.

Lõpetamiste maraton algas minu jaoks Kadrioru lossi Roosiaiast. 20. juuni kell 12 Kaisaga väiksele grillile Presidendiga. Süüa sai ilusti, esines Mari Pokinen, ilm oli ka nauditav - mida veel tahta? Teisest küljest, kingad olid ebamugavad ja päike põletas mõnuga mind ära. Vastuvõtult rallisin trammiga kõigepealt tädi juurde, võtsin asjad ja põhimõtteliselt otse Kiili kullakalli Sainty lõpetamisele, kuhu jõudsin imekombel vaid 30 min hilinemisega. Mul ei oleks pidanud kurb olema, aga näed, oli! Kui viis aastat ei ole midagi muutnud, siis ei muuda see tühipaljas gümnaasiumi lõpp ka ju midagi. Aga ikka oli kurb miskipärast... Tähistamine jätkus Helina juures hea-paremaga. Helina kui väike töönarkomaan pidi muidugi hommikul esimese bussiga linna sõitma, mina sleepisin rahulikult edasi :) Pärast ülekuumenenud autoga linna tiksutamist suundusin REKK-i eksamitöödega tutvuma. No ei andnud see 2p mulle rahu kirjandis! Tuli välja, et viga iseenesest oli selline, et oleks äärepealt selles ametlik-vaikses ruumis kerge facepalm+vali naer maha pannud. Juhtub! Lisaks olin suutnud midagi eesti.ee-s susserdada niiviisi, et mate tööd ei näinud. Ega väga ei igatsenud ka ausaltöeldes! Inkas olid lihtsalt mingid ülemõtlemise vead... Ah, pekki, ma ei jaksa eksamitest mõelda enam. What's done is done, and it is DONE!

Edasi suudnusin Stockmanni, kataifi tainast otsima, mida lihtsalt mujal ei müüda minu teadmiste kohaselt. No tervist, ehitame tõesti ainukese töökorras WC viiendale korrusele!

Aeg lendas, Henriga sadamasse, viiese praamiga Hiidu ja home, sweet home! Õhtul vaatasin jalkat, aga enne tegin järgmiseks päevaks knafet - vaieldamatult üks mu lemmikmagustoite! Lihtsalt niiii niii heaaaa ja omapärane ja midagi keerulist valmistamisel ei ole! Ristiti minu venna poolt kohe "juuksekoogiks" :D Aga, Helina, spetsiaalselt sulle retsept, nagu lubasin! Ja väike märge ka: apelsiniõli minuteada Eestis ei müüda, apelsiniõievett saab Piprapoest. Mul ei ole hetkel kumbagi, kasutasin apelsinikoort ja ajas ka asja ära.

22. juuni hommik. Sainty sünnipäev. Lõpetamine. Kõik. Punkt. Tühjus. Ei osanud nagu midagi mõelda või tunda. Kõik kuidagi lihtsalt hõljus mööda: juuksur, meik, isiklik maniküür by Sainty... ja siis aktus. Ka see toimus nagu mingi kummalise lumma all. Jari kandis lippu, olime Kaisaga kuldmedalistidena tema assistendid. Saalis istusin sellise koha peal, et pool aega kulus unistamisele, et lõpetaks see päike ometi mu juuste ja kaela kõrvetamise. Lilled õpetajatele, palju ilusaid sõnu, väike valss direktoriga, hunnik lilli meile, pildistamine üksi, kaksi, kolmi ehk 1000 pilti kivistunud naeratuse ja erinevate inimestega. Nojah...Ma isegi ei tea, kas mul oli kurb. Vist oli. Aga tegelikult pole mul siiamaani kohale jõudnud, et nüüd ongi läbi. Olen KÜG vilistlane, mitte enam abiturient. Ja me valgume laiali, kogu see võrratu LXV seltskond... Loodan, et see ei jõuagi kunagi kohale, sest siis on kraanid valla kohe tükiks ajaks...

Kodus pere ja sõpradega väike istumine, uurisime koos kingitusi, medalit ja tähtsaid pabereid. Heldemalt pühendusega raamatu saamine oli lihtsalt ütlemata armas! Ja muidugi Sainty "Suur küpsetamisraamat" oli nagu rusikas silmaauku! Aitäh teile! Vennakese kink oli salapärane lause: "kui ilus ilm on, siis ma helistan sulle". But I think I know! Yay!

Kell sai imeväel ühe sekundiga üheksa ja suundusin edasi Roograhusse, kus oli meie eel-aftekas. Omnomnom, Rootsi laud! Šampa kõigile! (no mina, Sillu ja Kape välja arvatud) Sirtsu ja Sull olid hõumid. Kesköö paiku edasi Pullu. Enamus läksid meie tellitud vip-bussiga, mina Silluga, kuna oli vaja kõigepealt oma auto Kärdlasse tagasi toimetada. Pullus olek ja sealt bussiga tagasitulek olid... huvitavad. Nagu ka järgmine õhtu, mil taaskord sinna. Ei olnud üldse nii plaanis, aga no on Kreet ja tema veenmisoskus! Täna siis natuke zombi jälle :) PS: Kreet, mul on sinust päris toredad päikeseprillidega pildid telefonis :D :D :D

Ja veel, Maria tuli Saksamaalt külla viimaks! Yay! Mõtlesin täna terve päev lebokunn olla ja mugida šokolaadi ja magusat ja kõike, mis on niiiii heaaaa aga saime hoopis temaga kokku õhtul. Mitte et need teised asjad selle pärast tegemata jäänud oleks :D Lõpuks tiirutasime Kaisa, Triinu ja Marisega niisama mööda linna ja söötsime vahepeal sääski. Oli tore :)

Nii need viimased päevad kulgenud on. Tuleks ükskord ennast käsile võtta ja hakata järjest ära tegema vajalikke asju - aastaraamat, Kairitile pilt, ülikoolipaberid, õppelaenupaberid.... appi, pange kõik põlema...

Open up your heart and you'll find love, love, love, love...

Õnnelik olen. Elu on lill. Päris tõsiselt! Ja ma pole isegi mitte armunud. Võib-olla selles asi ongi? :D

Taevas helendab kuuvalguse tuules
Ja südant paitab piimjas õhk
Unustus pitseri vajutand suule
Kuid enam kohal kui kunagi varem

Triivin ja liuglen ja tähti nopin
Hing laulmas on sees
Nii kerge, nii karge, et pisarsilmil
Palun, et kestaks see veel

Kuis kurb saad olla või nutta veel võid
Kui kõik me ümber nii kaunis?
Sa vaata - ja võta, võin anda sul kõik!
Mõistmaks seda võrratut tunnet...

Nii palju on vahepeal toimunud ja mina olen laisk blogija olnud. Aga varsti tuleb mitu pikemat postitust, luban!