Emotsioonid

Juba mitmes päev algab sellega, et mõtlen olla lebos, aga lõpuks kukub ikka teisiti välja. Heast seltskonnast on raske ära öelda, nagu Maris aastaraamatusse kirjtuas. Tegelikult aitäh sulle, kuulan hetkel Sigur Ros'i. Heaaa :)


Eile magasin vist esimest korda viimase aasta aja jooksul üheni päeval. Vanainimese poole üheksaga juba nii harjunud, et ärgates kella vaadata oli paras šokk. Jõudsin üle mitme päeva jälle trenni ja tundsin end tegusalt. Õhtul saunakas ja väike kaardimäng Silvia juures. Arutasime Mannu ja Mariaga maailmaasju ja tegime kaotatud aega tasa. Natuke vässu oli endiselt...

Täna äratus üheksast, kümnest kenasti jõukasse. Mõnus oli - nii varem ärkamine kui ka trenn. Peaks hakkama hommikuti jooksmas käima, saaks kiiresti unekast lahti ja hea värske on õhk ka siis veel... ei talu palavust absoluutselt.
Mõtlesin ja mõtlesin - ma pidin ju midagi veel tegema? Ajaa, rahvariided... pakkisin need kokku, vaatasin üle ja järsku, kultuurimaja uksest sisse astudes... niuks... mõistsin, et nüüd mul ei olegi enam rahvariideid kodus. Et nüüd ongi kõik. Hiiu Piigad tõmbasid meie lõpetamisega pärast 23 tegutsemisaastat otsad kokku. Nii kurb hakkas! Lisaks sellele ei olnudki mul võimalust segarühmas tantsida (ega tule ka tõenäoliselt) ja neil on just kõige lahedamad tantsud! Emominut. Krissukas oli teinud meile DVDd piltidega läbi aegade ja seda vaadates sain küll kõvasti naerda. Mannu, sinust saaks eraldi albumi! Samas - nostalgia, nostalgia... Arutasin Krissuga, et 2014 Tansupeole pressida end kusagile asendustantsijaks. Ainuke võimalus minu jaoks sellest tantsijana osa võtta :( Kaval plaan omameelest.
Jõudsin koju, järsku heliseb telefon - oi, tere, vaja intervjuu anda, lehte lugu kuldmedalistidest. Ok, kiiresti väljakule siis, kuna Sillu pidi juba tunni pärast meile tulema. Eriti lamp kokkusattumus oli see, et intervjueerija õpib Tartu Ülikoolis ka lingvistikat. Nii lahe! Naksitan nüüd veidike omaette keeleteadusega... Aga see selleks. Tagsi koju ja varsti oligi Sillu meil. Aastaraamatu tegemine jäi küll ainult roosaks unistuseks, unelesime niisama ja mugisime vahvleid nutellaga. Terve päev läks kuidagi väga planeerimatult magusaks, sest õhtupoole tulid Maris, Mannu ja Maria ning vaatasime eelmise noortetantsupeo DVDd ja nautisime šokolaadi-rummiliköörivahtu ja tumedat šokolaadi. Jõudsin vahepeal kõiki maailma inimesi armastada, emotsioonid käisid üles-alla, sest SELLINE tantsuisu tuli peale, et... mul pole sõnu. Lõpetamisel ma ei nutnud, aga "Eesti muld ja Eesti süda" ajal oli küll selline tunne, et kohe tuleb pisar... Mõtlesime, et teeme oma simmani kohe ja praegu :D Vaatasime veel koos Hiiu Piigade pilte ja naersime, siis tekitasime uusi lollakaid pilte ebanormaalses asendis ja naersime veelgi rohkem.

Aga tegelikult... ebareaalne on mõelda, et sellest on umbes kaks kuud möödas, kui me viimati Piigadega tantsisime... Olid ilusad 12 aastat!