Kirjutan Kreedu stiilis, sest teisiti ei saa...
Päike ergab varahommikust kuumust, õhus on ootusärevust, kuid tuttavat helinat ei kõla. Ja nii ongi parem, kergem. Jooksen, varbad vaevu maad riivamas.
"Pennywhistle" kostub ootamatult hoopis hiljem, kui taevas ammu läikivsiniseks küüritud
. Ammu unustatud hääl, või siiski? Sooapritsmed ripsmetel, sulen silmad ja naudin. Tuuleiil ja naeruhelin, vesi paitamas nahka kui sulajää. Veenidesse süstitud taaskord annus vedelat rõõmu, mis imbub läbi iga raku.
Kodu. Rahu. Mesi ja vanillijäätis ning jällegi on olevikust saanud kaunis pilt mälestustealbumis, ümber kuldraam. Õhkan ja unistan - mis on veel jäänud, kui saanud nõnda palju? Kõik. Vastus on kõik.
Päike rullunud igavese ringi lõppalgusesse, rannaliiv ja šokolaad ja tuule mänglus juustes. Aeg ei oma tähtsust.
Aeg on igavik...
No comments:
Post a Comment