I'm drifting away, away...

Mida ma teen? Miks? Mis toimub? Kus ma olen?

Olen ja mõtlen. Aeg möödub vaikides ja märkamatult. Hõljun, teadmata, miks. Koolis ei ole ei kerge ega raske. Nauding šokolaadist on vaid kaduv hetk. Päeva, tunni, minuti, sekundi pikkus ei ole ei määratav ega mõõdetav. Siin on maailma ots ja algus, üleminekutsoon. Ulbin 30.-35. laiuskraadide vahel, puri lontis. Elust on saanud unenägu ja unenäost reaalsus, piirid on hägustunud. Nagu kuulmispuudega pime koperdan sihitult ringi mööda piiritut parki. Kastese udu niisked haarmed on mähkinud kogu ümbruse oma jahedasse embusesse muutes maailma õrnalt kumava pastellmaali sarnaseks.
Kuid see kõik tekitab minus vaid tuima ükskõiksust, nõrgalt järvepõhjas värelevaid emotsioone ja aistinguid. Kas rahu? Ei...

Paar päeva tagasi tahtsin endale teed teha. Parajasti oli ema tõstnud lauale ahjust tulnud saiavormi ja paki piima. Istusin, rääkisin juttu, nosisin vormi, panin tassi sisse teesõela puruga ja hakkasin vett peale valama... oota... oi, kurat! Piim hoopis! Ema sai kõhutäie naerda sellal kui mina piimapaki heaga käeulatusest eemale, tagasi külmikusse, panin ja tassi pesin. Veidi hiljem jõudis mulle kohale järgmine geniaalsus: mis mõttega ma selle tassi tühjaks valasin, joon ju teed nagunii vahest piimaga.
Ega mõistus ei ole enda teha.

Veel üks naljakas seik: surfasin internetis eesmärgiga saada ideid lõpukleidi jaoks. Ema astub tuppa. Näitasin talle mõnda pilti, rääkisin erinevatest mõtetest. Korraga ütleb ta: "...jah, see on küll ilus. Aga kuidas sa enda näo sinna pildile said?"
WTF???!?
Kõnealusel pildil oli superilus Vanessa Paradis, pisike prantslannast laulja-näitleja, kelle stiil on alati lihtsalt, boheemlaslikult tabav ja kaunis. Naersin tükk aega. Kuidas on võimalik, et mu ema ajab mind tõsimeeli Vanessa Paradis'ga segamini?!? Nädala pärl! Võib-olla peaksin olema meelitatud? :D
(P.S. pilt ei ole sama. Mul lihtsalt ei õnnestunud seda, mida ma näitasin enam üles leida.)