Suvelõpu puhkus

Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb.

Ehkki välku ega mürinat pole märgata, laseb too ämber küll teisel läbi. Seda vaid hetkeks. Öö pimedus toob kosutava hingetõmbeaja ja päikesetõusuga algab taaskord suve lämmatava palavuse saaga.

Augusti algul oli kindel plaan ära käia kohvikutepäeval, kuna minul miskipärast oli see järjepidevalt iga aasta suuremal või vähemal määral vahele jäänud. Et mul pealinnas selleks korraks nokitsemised otsa lõppesid ja koduigatsus oli hinges suur, siis otsustasin veeta suve lõpu Hiiumaal. Eriti kosutavalt mõjub see pärast äärmiselt sündmuste- ja muutusterohket juulit. Kui tahta kirjutada kõigest möödunud kuul toimunust, siis veniks see postitus küll tüütult pikaks. Teiseks valitseb mu endagi peas tagasi vaadates paras tohuvabohu. Püüan siis veidi selgust luua...

Juuli alguses, keset minu tööotsingute segadust, saime omale uue "pereliikme". Ilus punane Seat. Sellega tegime kohe ka sisuliselt otse salongist sõidu Hiiumaale, kus reedese hinnakirja kohaselt köhisime välja korraliku kopika. Nädal hiljem vahetasime elukohta, seda osaliselt minu jonni tõttu, kuid tulemusega olen küll rahul. Küll saab ka kunagi soolaleivapeo, kui linna tagasi jõuan. Nende kahe sündmuse vahele mahtus veel äärmiselt tore Võrumaa reis. Veetsime jälle ägeda seltskonnaga aega tädi Siiri maamajakeses, grillisime-segasaunatasime, käisime öösel alasti järves ujumas, tantsisime end Võru folgi simmaniõhtul poolvigasteks ja pidasime takkapihta veel Eriku sünnipäeva. Kas saab tahta veel paremat viisi kolme päeva sisustamiseks?

Ega ka järgmisel nädalavahetusel saanud koduseinu imetlema jääda. Nüüd olid kavas Levira suvepäevad Viljandimaal. Kohtusin siis ka nende inimestega, kellest siiani olid minu jaoks olemas vaid päevast päeva kõlavad nimed. Orienteerusime metsas ja pidasime maha toredaid võistlusmänge, nägime, et mitte kõik ei ole võimelised oma lapsi korrale allutama. Poisid rõõmustasid eriti tasuta õlle ja siidri üle. Hommikul sundisin siis Alo kah endaga seltsis mustikale, kuna minu süda ei lubanud sealt imelisest paigast tühjade kätega ära tulla, kui alles eelmisel õhtul metsas joostes oli jalgealune puha sinine. Ühest osast neist mustikatest sündis järgnevaks nädalavahetuseks kook.

Ka kuu viimastel puhkepäevadel ei olnud kodus lösutamisest juttugi. Tuli jälle võtta ette pikk reis Lõuna-Eestisse, seekord Elva lähistele emapoolse suguvõsa kokkutulekule. Vahemärkuseks: iga kord kui satun sinna mägede-järvede vahele õhkan üles ja ei tea mida tahta, kuna see kaunis lainetav pind ja Hiiumaa kivine rand kisklevad südames nagu kaks hunti. See suvi on juba kord kulgenud nii, et ilma pärast väga muretsema ei pea. Nii ka seekord. Saime sulistada lausa kahes järves ja minul õnnestus Elva tornist oma kõrvad valutama hüpata. Kokkuvõttes oli jälle mõnus olemine, sain ise ka oma sugulaste osas targemaks ja tagasiteel neelasin isukalt "Näkimadalaid". Nimelt see raamat on üle pika aja üks köitvamaid, mida lugenud olen. 700 lehekülje lõpus, mil vastu tuli raamatu kõva tagumine kaas, tahtsin kohe otsasta peale hakata - tundus, et nii palju on sealt veel saada! Ridamisi nutikaid väljendeid, vanasõnu, taluelu ja meresõidu detailiderohkeid kirjeldusi... korra käis peast läbi mõte teiskordsel lugemisel kõik see üles kirjutada, et siis vajadusel hea võtta oleks. Siis aga tuli peale juba järgmine raamat, "Randröövel", mis tegelikult on järg "Näkimadalatele". Soovitan väga kõigil detaili- ja merelembelistel inimestel üks neist ette võtta ja tirin end siinkohal vaimustuserõngast välja.

Istun Kärdla kodu ülemisel korrusel ja üritan mõtteid koondada, kuid palavus muudab ka lihtsaima tegevuse raskeks. Küll on meite, eestlastega, ikka häda: kord on liiga palav siis on liiga vihmane ja külm... Õiget suve vist meie jaoks ei olegi. Kuid mina ootan juba septembrit, kui mitte innukalt, siis vähemalt ilma kartuseta ja üsnagi muretult. Tahan alustada uuesti õpingutega ja sukelduda keeletarkusesse, seekord siis meie oma pealinnas.

Elu keeb

Ma pole siia niiiiii kaua enam midagi (normaalset) kirjutanud! Kahju ka... Igastahes, nüüd võtan ennast viimaks kokku ja teen selle ära. 'dis 's gonna be a loooong post ;)

Kust alustada? Vahepeal on olnud võimatult sündmusterohke periood, eksamitest rääkimata. Noh, eksamitest sõna otseses mõttes rääkimata. Tegelikult nii palju võib öelda, et kui mul pärast eesti keelt oli tunne küllaltki hea, siis edaspidi läks kõik allamäge - õnnevaru hakkas otsa saama, ja, nagu ma kahtlustasingi, siis mate jaoks oli karikas tilgatumaks kuivanud. Inglise keelega läks nii, et õppimist alustasin eelmise päeva õhtul kell öö. Vaatasin essee ja kirja üle, veidi ka veaohtlike sõnu. Kõik. Hommikul eksam - no worries! Alustame siis kirjutamisosaga ja muidugi mul pea tühi... Ja reporti ma ka ei olnud läbi vaadanud. Nice! Lõpuks sain midagi paberile ja vaatan - 5 min aega I osa lõpuni ja mul kiri läbi lugemata ja ümber kirjutamata! Oi, kuidas mu käsi värisema hakkas ja südamest sai koolibri (oh, the irony...). Nitroga kirjutasin midagi, käekiri veelgi loetamatum kui tavaliselt. Jõuan "Yours sincerely" kohani ja, komisjon loomulikult: "Aeg on läbi." mina: "ääääää, meee alustasime ju 1 min hiljem!!". Haarasin viimasest päästvast õlekõrest kinni ja oi, kui see oleks murdunud... Aga õnneks mitte. Sain oma kirja lõpu ka kudiagi ära pressitud, "yours" läks esimese katsega valesti ja tänu sellele lõputekst veidi paigast ära.. Aga savi! Valmis sain, kuigi tunne oli selline, et ma kohe suren vist. Püüdsin oma allkirja anda, märkasin, et olen ainuke klassis, ebaõnnestusin, kõndisin väikese tiiru pinkide vahel selaal, kui komisjon mind veidi haletsevalt jälgis, kuupäev ka kuidagi juurde ja käis küll. Terve pooletunnise vaheaja või ma ei mäletagi kui pikk see oli, närvasin fuajees. Ausalt, ma ei mäleta, et ma kunagi niiviisi värisenud oleks... Keelestruktuuride ja lugemise ja kuulamise osad olid juba veits chillimad õnneks. Loomulikult kuulamisel hakkas makk präkkima ja saime seal mingi 5 min kindlasti niisama vahtida. Pärast teist allkirja andes avastasin, et esimene allkiri läks ikka suht metsa küll - pool susserdist puudu :D

Mate... no sellele ma vist ei mõtle ka parem. Õppima hakkasin neljapäeva paiku, eksam oli möödunud esmaspäeval. Ja terve aasta olin mõelnud, et kui ma pean mate võtma, siis hakkan mingi jaanuarist juba õppima ja teen kõik korralikult. Kus sa sellega! Tegelikult süüdistan kõiges "Varjud" filmi, aga sellest veidi hiljem. Imelik oli see, et ma ei läinudki mate peale närvi. Kahtlustan, et mul üldse närvamise närvid ära kasutatud, kuna üldiselt nad ei toimi (näitekaga esinemised - nothing; tantsimine - nothing; 800m jooks - nothing... inka lõpu jätame välja, seal ma olin juba omadega kraavis). Vahel on see hea, vahel halb... Eksam oli ikka korralik pähkel. Tervitan kõiki, kes tegid A-varianti ja said hoopis erinevad vastused... Tahaks ikka oma 60 punkti kätte saada, aga olukord on vägagi nutune... Isegi pärast lõpetamist ei olnud seda head vabanemisetunnet, mida ma nii kaua oodanud olin.

Tegelikult on mul kaks eksamit veel tegemata. Nimelt koolikad: inf ja musa. Need saab aga juba täna kaelast ära - "Varjud" esilinastus 18.00 kultuurikeskuse kinosaalis! Kui Helina mulle esimest korda rääkis ideest teha Kiilis esilinastus, valdas mind kabuhirm. Nõustusin vaid tingimusel, kui tema mulle tomatikilbiks tuleb ja ma midagi väga rääkima ei pea. Vahepeal aga toimus selline ootamatu pööre, et paar nädalat tagasi klassi nö lõpugrillil sai tehtud "Varjude" test-vaatamine. Esialgu olin ka selles osas väga skeptiline ega teadnud, kas see on ikka hea mõte, aga suudeti ümber veenda ja nii see teoks saigi. Praegu tagantjärele mõeldes on mul väga hea meel selle üle, sest nüüd mul ei ole enam tänase õhtu ees hirmu (eriti...). Ja meil on muidugi parim klass, ainuõige testpublik! Love ya guys! :*
Aga tänasest esilinastusest ja "Varjudest" üldse tuleb (millalgi) pikem postitus :)

Mis vahepeal veel tehtud on peale filmiasjadega jamamise? Eelmine neljapäev sai Rakveres käidud võistlustel, 800m nagu ikka.

(uhuuu kõne - sain tööd just praegu! :D)
Rakveres oli ilm ka muidugi väga omapärane - kuumus, vihm, äike, paks õhk. Aga õnneks täpselt minu jooksu ajal oli klaar, tulemusega võis ka rahule jääda. Aga jalg oli tükk aega ai-ai-ai... Nüüd õnneks peaaegu timmis, üritan mitte uuesti ära rikkuda. Vajan jooksmist! Teisipäeval sai ka 800 uuesti võisteldud, aga sellest me ei räägi, see oli feil...
Mis veel? Omnomnom suht viimased 2 nädalat nii, et süda paha... Kõik mate kaela jällegi. Nüüd normaliseerumisperiood.
Eelmine kolmapäev käisime Tiiu Heldemal külas. Armastan ta korterit! See on lihtsalt liiga lahe! Mis seal? Mugisime, rääkisime juttu, niisama chill.
Teisipäeval oli tantsukaga pisukene grill ja sai jälle süüa mõnuga. Tervitan grillmeistreid Salinit & Karinit ja geeniuseid, kes grillimise jaoks poest sütt ja süütevedelikku osta ei mõika :D
Eelmisel reedel oli lisaks kõigele veel maavanema vastuvõtt - pidulik lõunasöök Linnumäel. Istusin seal ja mõtlesin olukorra utoopilisuse peale: mingi kamp üles löödud ahvikesi istub ülipiduliku laua ümber üritades meeleheitlikult järgida enese kehtestatud etiketti vastavate sündmuste tarbeks, samas silmanurgast piiludes, et ega ma nüüd midagi valesti ei tee. Teisi selliste mõtiskluste saatel salaja jälgides tuli hullumeelne tahtmine itsitada.

Üks põhilisi asju viimase nädala jooksul on tegelikult olnud ilm - niivõrd võrratu lihtsalt!! Ja mina olen toas õppinud... Ei, ühe korra õppisin õues ka, aga siis korraldasid sipelgad mulle ründeaktsiooni ja pagendasid tuppa. Aga nüüd, homme loodetavasti õue lugema ja päevitama! Võtsin raamatukogust juba Kuningate Heitluse esimese osa ja olen Troonide Mängu seriaaliga kerge naksirull. Vabandust! :D
Oi, ja mis mul meenus - Tikka sai veel viimase võimaluse mind ära kasutada! Homme pean tegema presentatsiooni mingitele inglise keele õpetajatele. Kuna mul on kool nagunii läbi, siis mõtlesin, et trolliks veits ja panen vist Sorry For Party Rocking t-särgi, sädeleva seeliku ja hõbedased retukad. Preseka teemaks ju "Estonian traditional music" :D Ausalt, ma vist teengi seda :D :D :D Kes ikka elu lõbusaks teeb, kui ise ei tee.
Oiiii ja mis mulle meenus... eilse hommikupooliku veetsin õppelaenu taotlusega jamades... täna veelgi jamanud sellega ning tunnen kuklas juba kuuma hingust - tähaeg 31. !! Kahjuks vist kohale ei jõua õigeks ajaks (tervitan kõikvõimalikke tööameteid, kes ei suuda tõendeid inglise keeles väljastada...), aga loodan, et loeb siiski see kuupäev, millal posti pannakse... Äkki nad halastavad mulle?

Aga nüüd, et lõpetada ikka positiivsel noodil, siis see võtab väga hästi minu praeguse elu kokku:

And I don't know for sure where this is going

Still I hope for more, and more

Alexander Rybak - Funny Little World

Ja ongi kõik...

Tutipäev. Kõik need 12 aastat oleme huvi ja teatava rõõmuga jälginud, kuidas abituriendid titeriietes ringi jooksevad. Nüüd oli meie kord end viimast korda lastena tunda ja vabalt lollitada. Kahju oli sellest, et kuna terve öö ja hommik oli vihma sadanud, siis aktus toimus pargi asemel hoopis võimlas. Õnneks oli laul meil varem sisse lauldud, muidu poleks vast keegi midagi aru saanud sõnadest. Hiljem sõitsime lõbusasti õhupallidega dekoreeritud autodest moodustatud rongiga risti-põiki läbi kärdla ("eeeh, mul saab bensiin kohe otsa!") ja pesime kohalike karskete õlutinautlejate klubi poolt aasta halvimaks märjukeseks kuulutatud õllega Kivi-Jüri pead. Ja siis koju. Sees oli kerge tühjus - kas nii jääbki?

Kella neljaks tuli end lapserollist välja tirida ja viisakalt rannakasse direktori vastuvõtule minna. Ei raatsinud veel oma roosasid-valgeid õhupalle auto küljest ära võtta ja sõitsin nendega ringi. Rannapaargus pakuti meile head-paremat süüa ning õpetajad ja direktor pidasid pisikesed kõned. Juba esimesed pisaraalged... Kõik pidid ütlema, mida nad on Kärdla koolilt saanud ja mida kavatsevad edasi peale hakata. Tuli välja nii mõndagi huvitavat. Väikesed rahvatantsijad esinesid - polkasamm päris ilus juba! :) Saime kätte ka lõpumärgid, mille kohta on mul ainult üks küsimus: miks seal peal on (ikka veel) KK, mitte KÜG?? Jah, natuke feil, aga pole hullu. Peale direktori vastuvõttu ja ennast paksuks mugimist hakkasime Kreedu, Mari-Liisi ja Marisega kodu poole sõitma, aga juhtus hoopis nii, et passisime üle poole tunni muuseumi parklas ja lihtsalt istusime autos ja rääkisime juttu, nautisime kirjeldamatult ilusaks läinud ilma ja õhtust kuldset päikesepaistet ja nostalgitsesime. Hinges oli kurbus jällegi...

Oi, ja esmaspäeval panime neljandat aastat järjest kinni jüripäeva jooksu. Not bad! Järgnevateks aastateks siis edu teistele!

Teisipäeval elustasime abiturientide Hiiumaa ringreisi traditsiooni. Käisime Kõpus, Ristnas, Tahkunas, külastasime militaarmuuseumi - jälle üks tore päev ja mälestus. 

Eile oli viimane esinemine Hiiu Piigadega ja tõenäoliselt ka näiteringiga Kultuurikeskuse Isetegijate Kevadkontserdil. Saime endale Hiiu Piigade logoga tassid :). Nii kurb on mõelda, et nüüd ongi järjest kõik viimased asjad. Aga eks iga lõpp on millegi uue algus. Või nii vähemalt öeldakse..

Ema nautis terve möödunud nädala Hollandi ilu. Plaanisin midagi ülihead süüa teha kindlasti, aga kus sa sellega. Ainukesesks saavutuseks jäid pannkoogid kui külmkapist juba must auk vastu vaatas. Aga nüüd on jäänud veel see hull teadmine, et eksamid on kohe-kohe aknast ja uksest sisse pressimas. Esmaspäeval juba eesti keel, mida ma kohe ei suuda kuidagi tõsiselt võtta - võib-olla seepärast, et see toimub kuuldavasti klassides, mitte võimlas... Kibekiirelt tuleb valmis teha film ja siis asuda mate kallale - õudusunenägu! Ja vahepeal veel inka ka... Palun... jube on...

Long time no write

Tegelikult ega midagi öelda väga pole. Vahepeal otsustasid õpetajad streikida, seega eelmisel nädalal käisime koolis ainult esmaspäeval ja teisipäeval. Idee järgi oleks võinud kolmapäevast siis minivaheaeg alata, aga kus sa sellega! Ega õpilastel ju väljaspool kooli elu ei ole! Mis nad seal kodus ikka vedelevad? Anname neile kõigis ainetes mahukad 'loovad' ülesanded. Nüüd ongi selline olukord käes, et mina pole siiamaani suutnud ennast veel sellest küpsisest läbi närida... inka presekas, kehalise ja bioloogia küsimused alles ootavad tähelepanu. Tõotab tulla pikk õhtu ja varajane hommik...

Üritasin vahepeal tegeleda ka filmiga, aga kahjuks sellest suurt midagi välja ei tulnud. Naistepäev möödus eriti toredalt - köögis. Väike lemmiksalat ja kana-juustu kaste+riis. Laupäeval sai käidud veel Silvia sünnal, seega pühapäev ei olnud kuigi produktiivne. Õnneks oli esmaspäeval kirjandipäev - ma ei oleks tundides istumist vist üle elanud. Kahjuks selgus raamatukokku jõudes ja tekste lehitsedes, et ka kirjandi kirjutamiseks on täiesti vale päev mu jaoks. Üle kivide ja kändude kulges see. Küsimustele vastamine oli valikuline, aga leian, et kui juba teha, siis teha kõik. Suurt midagi sellest soperdisest ei oota ega looda. Suutsin jälle teemavalikuga natuke rappa minna. "Kuidas ajalugu mõjutab inimsaatust." Esmapilgul väga hea teema, palju ilukirjanduslikke näiteid, teisalt aga... ühekülgne. Kuidas ma peaks sellele teise nurga alt lähenema?? Väitma, et EI, minevik ei mängi tuleviku kujunemisel mingit rolli. Ahh... Seda probleemi mõistsin kahjuks alles pärast tunniajast istumist ja märkmete tegemist. Ei hakanud teist teemat ka võtma enam. Saab mis saab. Pärast kirjandi valmis saamist (olin vist viimane...) läksin poodi, ostsin mõnusa suure karamellise koorejäätise ja loivasin koju. Päike säras. Nii hea oli!

Üldiselt on mul tunne, et see nädal ei ole üldse minu nädal... Miski ei taha sujuda. Hea uudis oli siiski eile see, et sain lingvistikaolümpiaadi eelvoorust edasi. Päris uhke oli vaadata seda tabelit - 3. koht, eespool Reaalkool ja Hugo Treffner, selja taga Prantsuse Lütseum, veel Reaali ja Treffnerit :) Lõbus on olla nende vahel mingi lambika Kärdla Ühisgümnaasiumiga. Tegelikult see on vist ainuke olümpiaad, mis mulle tõsiselt korda läheb ja mille üle ma väga õnnelik olen. Nüüd 21-22 aprill Tartusse vabariiklikule & let's see what happens. Vahemärkuseks veel, et 13-15 aprill sõit pealinna Kooliteatritele - "Viator ja drüaad" saab veidi ümber tehtud.

JA PAKKUMINE: kui mõni meessoost isik tunneb oma südames soovi kehastuda gigolo-puuks isiklike groupiedega, siis andke endast märku! Just selline roll on enampakkumisel (Tallinnasse saab ka for free + cool seltskond)!

Tähtsamad edasised plaanid nädalaks: teha mõnd heaaaad kooki, teha valmis fotojutustus, filmikas :)

Elu ja OOTUS

Nädalavahetus möödus suusatades, mõtiskledes ja... õppides (wtf??!?). Laupäeval oli aega ja eneselegi üllatuseks lõin lahti mateõpiku ja asusin esmaspäevast kodust tööd nokitsema. Kuulasin Van Morrisoni jq unelesin. Tema muusika tekitab alati sellie suvise muretu ja hõljuva tunde...

Teisipäevast algas taaskord tantsuhooaeg - proovid, järgmisel reedel koolitantsule jne.

Külm on... 24/7. Kooli koridore ei köeta ju ja tagajärg on see, et ka klassis on härmatis nina otsas tegelikult. Midagi pole parata, tuleb kapist välja otsida kõige paksemad kampunid ja üle elada kuidagi. Hommikul loen mõttes 30ni - "nüüd tõusen!...ei...liiga külm on toas" loen veel 10ni. "NÜÜD! Võta ennast kokku ometi!"
...1, 2, 3, 4, 5... sööstan välja, hommikumantel selga ja kiiresti kapi juurde. Nii igal hommikul. Koolist koju tulles 1) teevesi keema 2) puhur tööle 3) istun kuuma teega puhuri ees põrandal ja stalgin telefoniga 9gagis :D

Paistab siiski, et koolis on midagi muutuma hakanud (kellelgi on mõistus koju jõudnud), sest täna olid koridoride radikad lausa kuumad ja katlamaja saalis selline sooja, ära hingatud õhu lämbus sees, et vastik lausa. Eriti tore oli nendes tingimustes aeroobikat vihtuda. Häda sellega - kord külm, siis liiga palav. Seeon juba peaaegu nagu meie dušš. Normaalne temperatuur moodustab umbes 1mm kraani skaalast...

Täna oli Sirje soolaleivapraz. Tegin waffeelosid üle igaviku jälle. Seal mugisime head-paremat, osad sautnatasid mõnuga ja vaatasime Epiv LXV videoid. Memories... Selline tunne, et laseks homme lihtsalt terve päeva üle. Ei viitsi ja ei taha enam. Vot.

Ootan hoopis 11. veebruari. Helinaaaaaaaaaaaaaa! Lähen hulluks varsti! Tahan juba meenutada vanu häid aegu ja, veelgi enam, luua uusi vanu häid aegu :D Usu mind, mul teemade nimekiri üha kasvab, aga paar asja on seal nii boldiga kirjutatud, et ma kardan, et nendest kaugemale ei pääsegi :D

Koolist peamiselt

Who do you think you are?
Runnin' 'round leaving scars
Collecting your jar of hearts
And tearing love apart

Ei ole emos, aga lihtsalt ei saa sellest laulust enam üle ega ümber!

Nädalavahetus möödus kuidagi uniselt. Tegin pühapäeval lillkapsa-brokoli-toorjuustu püreesuppi - olin seda juba mitu pävea tahtnud! Nii hea! Pühapäeval käisime veel Hanna & Annikaga kinos "Koidukuma" I osa vaatamas. Veendusin jällegi, et minu jaoks on Videviku sündmustik kuidagi... eeh... mõttetu lihtsalt. Olin paar aastat tagasi suur fänn korraks, aga ühel hetkel saabus valgustav välgatus: lugesin läbi neli telliskiviraamatutu ja mis nendes toimus? Mitte midagi! Kas mõni tegelane arenes? Ei. (Ok, äärmisel juhul Jacob). Ma ei ole Videviku vastane, aga lihtsalt leian, et see on kohati veits pointless. Filmi vaadates oli ka päris mitu sellist kohta, kus ma lihtsalt omaette vaikselt muhelesin, sest Edwardi piinatud ilme ja Bella kogelemine olid lihtsalt liiga naljakad.

Aga see selleks, aitab Videvikust. Esmaspäev oli jällegi selline ebamäärane. Silvia juures oli väike mateklubi, millest oli nähtavasti kasu ka! Sain töö viie ja tsükkel ka viis õnneks seega :) Ega ma sel õhtul suurt muud õppida ei jõudnudki. Vedas, et viitsisin saksa essee pühapäeval ära teha. Teisipäeva hommikul oli suur-suur ahvatlus lihtsalt inka üle lasta ja ärgata seitsmest ja siis saksat õppima hakata. Ei, suutsin ikka ennast talitseda ja ärkasin kuuest, sain saksa selgeks ja esimeseks tunniks korralikult kooli. Tegelikult peaks küll enne lõpetamist veel selle asja ära tegema, et lihtsalt mingi tunni lambist üle laskma. Ma tahan ka teada, mis tunne on! Tõenäoliselt ma lihtsalt närvaks terve aeg...

Täna oli muidugi eriliselt tore päev. Alustuseks inka proovieksam, siis sööma ja pärast seda kiipasime omal kõik ülejäänud kolm tundi ära :D Abituriendielu on ilus! Läksin mõnusasti koju, tegin omale sooja teed, pugesin tassi ja telefoniga voodisse teki alla, surfasin netis ja ootasin, kuni tee jahtub veidi, jõin siis selle ära ning jäin magama. Uni oli magus, aga kestis kahjuks ainult tund aega, kuna poole neljaks oli tarvis edasi näitekasse tõtata. Pärast seda juhtus muidugi tüüpiline värk - ükskõik, kui palju õppida on, ikka kestab koduste tööde tegemine poole ööni.

Selle nädala kurb uudis on muidugi see, et reedene Epic LXV kordus Käinas jääb ära. Kahju, mul on tantsuisu.

Ega kool ei anna mulle nädalavahetusel ka rahu. Alanud on aeg nimega OLÜMPIAADIPERIOOD. Reede - eesti keel. Laupäev - bioloogia. Üsna varsti - lingvistika. Sellega seoses meenub, et avastasin, et ajaloo ja lingvistika olümpiaadid on samal päeval. Feil ma ütlen. Ma tahaks mõlemasse minna! Miks inimesed arvavad, et need, kes huvituvad lingvistikast, neid ajalugu ei koti ja vastupidi? No tegelikult, probleem on selles, et Jessu on juba sügisest saati arvestanud minu kui ajalooolümpiaadile minejaga ja andis mulle isegi vastavat kirjandust. Nüüd aga tuleb teha valik - karta on, mille ma valin! Aga kuidas seda Jessule niiviisi selgeks teha, et mina ülejäänud pool aastat oma hinnete pärast kartma ei peaks? Iseenesest ju loogiline ja arusaadav valik - lähen lingvistikat ju edasi õppima. Ja lootus midagi saavutada on sellel alal samuti suurem. Eks näis, hakkan kodus peegli ees kutsikanägu harjutama.

Reede on see saatuslik 20. jaanuarikuu päev, mil peab valitud olema eksam. Nägin valikupaberit juba mitu päeva tagasi tegelikult ning panin isegi kõik eksamid kirja. Peale mate. Lihtsalt käsi ei tõuse seda risti tegema! Aaaargh!! Edinburgh y u no send me ur decision??!? Ainult Edinburghi pärast ma seda eksamit teengi! Kui nad mulle kohta ei paku siis on DOUBLE FAIL! Ja ma kardan, oi pekki, kuidas ma kardan! Homme vean selle ristikese paberile... kui kõrgemad olendid mulle jõudu annavad.

Tere kool!...?

Esimene koolinädal hakkab vaikselt lõpule jõudma... Kuidagi lebo on ja samas ei ole ka. Tundub nagu tormieelne vaikus. Eksamite hõngu on juba kõik kohad täis ja iga liigutus tehakse ühe eesmärgiga: et juunikuus ei peaks pettuma.

Mina seevastu hõljun endiselt kusagil imelikus vahetsoonis. Nagu oleks kool ja ei ole ka... Võib-olla on asi selles, et eelmise aasta lõpp oli meeletu tõmmelgas 24/7. Praegu on... Ma ei teagi, mis praegu on. Imelik tõenäoliselt. Esimene nädal ja juba meil on kaks tundi suutnud ära jääda. Täna oli pikk suurekas, seetõttu istusime mõnusasti Gahwas ja nautisime head-paremat, mis siis, et kõht oli tegelikult niigi täis. Edasi veelgi enam täis kõhuga kehalisse. Aga kuum šokolaad on nii heaaaa...

Huvitavaid uudiseid ka (ega siis kooli ei saa igavaks lasta): EPIC LXV läheb 20. jaanuaril Käinas kordamisele, direktori tungival soovil muidugi. Ja lisaks sellele, nelja tantsuga osaleme veebruaris koolitantsul. See pole veel kõik - õhus hõljub võimalik esinemine Haapsalus... Ei kurda, mina vähemalt :) Me hearts dancing!

Muidu eile öösel oli selline huvitav olukord, et ühel ajaminutil poole ühe paiku ilmus meie hoovi purupurjus mees, kes räuskas ja lällas akna all päis korralikult. Mingil hetkel avastas ta ukse ja asus selle kallal lõgistama. Siis ma tõesti mõtlesin, kuhu me oleme jõudnud? Kärdlas võiks vabalt uksed lukustamata jätta - vargaid liigub vähe -, kui ei oleks mingeid lambikaid viinaninasid, kes purjus peaga enam kodu üles ei leia. Mis meil muud üle jäigi, kutsusime mendi välja (tuli poole tunni pärast...) ja onkel viidi ära.

Jälle mind kummitab Christina Perri Jar of Hearts. Suur tänu esiteks ühele tantsuvideole youtubes ja teiseks Silviale, kes mulle selle (tegelikult küll ühe teise esinemise...) lingi kunagi detsembris saatis! Või tegelikult peaks need vahetuses olema...

Lõpu algus on alguse lõpp on algus

Pea märkamatult on kätte jõudnud aasta 2012. Aastavahetus oli omamoodi huvitav, aga seda ma lähemalt ei kommenteeri ;). Aeg hakata ennast vaikselt tagasi koolirežiimile viima. Ärkasin täna kaheksast :).

Hea tunne on, sest viimaks suutsin ennast niipalju kokku võtta, et sotsiaal- ja poliitilise filosoofia kursuse 3. osa materjalid läbi töötada ja esseekene valmis kirjutada. Nüüd on vaja veel kellegi teise tööd arvustada ja siis on see mõneks ajaks kaelast ära. Tegelikult mul on uusaastalubadus ka: hakkan jälle koduseid töösid tegema :) Viimase poolaasta jooksul on tegemist olnud nii palju, et ei ole sageli lihtsalt jaksanud midagi teha enam kella üheksast õhtul. Ma ausaltöeldes imestan, et mul hinded tuntavalt kannatanud ei ole veel... aga jah, proovin nüüd uuesti järje peale saada. Mateeksam ikkagist!!

Eile sain viimaks vastuse Cambridgest: I've been pooled. Pessimist ütleks, et kõik on läbi, sa ei saanud sisse. Optimist ütleks, et näe, nad nägid sinus midagi ja oleks muidu kohe kohta pakkunud, kui konkurents nii tihe ei oleks - vähemalt ei lükatud sind tagasi. Ma ei teagi, kummale poole ma kaldun...

Öeldakse ju, et töö ja eraelu tuleb lahus hoida. Saingi vahepeal selle suure saavutusega hakkama, et tegin viimaks ülikooliteema jaoks eraldi blogi: redeligakuule.blogspot.com

Eilsest veel niipalju, et õhtul mingi aeg läks elekter teadmata põhjusel ära, tuli siis korraks poolenisti tagasi (lambid hõõgusid) ja kadus jälle. Veetsin mõnusalt küündlavalgel aega, mängisin kitarri, telefoniga netis... sain isegi varem magama :)