Showing posts with label reisimine. Show all posts
Showing posts with label reisimine. Show all posts

Monday, August 12, 2013

Suvelõpu puhkus

Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb.

Ehkki välku ega mürinat pole märgata, laseb too ämber küll teisel läbi. Seda vaid hetkeks. Öö pimedus toob kosutava hingetõmbeaja ja päikesetõusuga algab taaskord suve lämmatava palavuse saaga.

Augusti algul oli kindel plaan ära käia kohvikutepäeval, kuna minul miskipärast oli see järjepidevalt iga aasta suuremal või vähemal määral vahele jäänud. Et mul pealinnas selleks korraks nokitsemised otsa lõppesid ja koduigatsus oli hinges suur, siis otsustasin veeta suve lõpu Hiiumaal. Eriti kosutavalt mõjub see pärast äärmiselt sündmuste- ja muutusterohket juulit. Kui tahta kirjutada kõigest möödunud kuul toimunust, siis veniks see postitus küll tüütult pikaks. Teiseks valitseb mu endagi peas tagasi vaadates paras tohuvabohu. Püüan siis veidi selgust luua...

Juuli alguses, keset minu tööotsingute segadust, saime omale uue "pereliikme". Ilus punane Seat. Sellega tegime kohe ka sisuliselt otse salongist sõidu Hiiumaale, kus reedese hinnakirja kohaselt köhisime välja korraliku kopika. Nädal hiljem vahetasime elukohta, seda osaliselt minu jonni tõttu, kuid tulemusega olen küll rahul. Küll saab ka kunagi soolaleivapeo, kui linna tagasi jõuan. Nende kahe sündmuse vahele mahtus veel äärmiselt tore Võrumaa reis. Veetsime jälle ägeda seltskonnaga aega tädi Siiri maamajakeses, grillisime-segasaunatasime, käisime öösel alasti järves ujumas, tantsisime end Võru folgi simmaniõhtul poolvigasteks ja pidasime takkapihta veel Eriku sünnipäeva. Kas saab tahta veel paremat viisi kolme päeva sisustamiseks?



Ega ka järgmisel nädalavahetusel saanud koduseinu imetlema jääda. Nüüd olid kavas Levira suvepäevad Viljandimaal. Kohtusin siis ka nende inimestega, kellest siiani olid minu jaoks olemas vaid päevast päeva kõlavad nimed. Orienteerusime metsas ja pidasime maha toredaid võistlusmänge, nägime, et mitte kõik ei ole võimelised oma lapsi korrale allutama. Poisid rõõmustasid eriti tasuta õlle ja siidri üle. Hommikul sundisin siis Alo kah endaga seltsis mustikale, kuna minu süda ei lubanud sealt imelisest paigast tühjade kätega ära tulla, kui alles eelmisel õhtul metsas joostes oli jalgealune puha sinine. Ühest osast neist mustikatest sündis järgnevaks nädalavahetuseks kook.

Ka kuu viimastel puhkepäevadel ei olnud kodus lösutamisest juttugi. Tuli jälle võtta ette pikk reis Lõuna-Eestisse, seekord Elva lähistele emapoolse suguvõsa kokkutulekule. Vahemärkuseks: iga kord kui satun sinna mägede-järvede vahele õhkan üles ja ei tea mida tahta, kuna see kaunis lainetav pind ja Hiiumaa kivine rand kisklevad südames nagu kaks hunti. See suvi on juba kord kulgenud nii, et ilma pärast väga muretsema ei pea. Nii ka seekord. Saime sulistada lausa kahes järves ja minul õnnestus Elva tornist oma kõrvad valutama hüpata. Kokkuvõttes oli jälle mõnus olemine, sain ise ka oma sugulaste osas targemaks ja tagasiteel neelasin isukalt "Näkimadalaid". Nimelt see raamat on üle pika aja üks köitvamaid, mida lugenud olen. 700 lehekülje lõpus, mil vastu tuli raamatu kõva tagumine kaas, tahtsin kohe otsasta peale hakata - tundus, et nii palju on sealt veel saada! Ridamisi nutikaid väljendeid, vanasõnu, taluelu ja meresõidu detailiderohkeid kirjeldusi... korra käis peast läbi mõte teiskordsel lugemisel kõik see üles kirjutada, et siis vajadusel hea võtta oleks. Siis aga tuli peale juba järgmine raamat, "Randröövel", mis tegelikult on järg "Näkimadalatele". Soovitan väga kõigil detaili- ja merelembelistel inimestel üks neist ette võtta ja tirin end siinkohal vaimustuserõngast välja.

Istun Kärdla kodu ülemisel korrusel ja üritan mõtteid koondada, kuid palavus muudab ka lihtsaima tegevuse raskeks. Küll on meite, eestlastega, ikka häda: kord on liiga palav siis on liiga vihmane ja külm... Õiget suve vist meie jaoks ei olegi. Kuid mina ootan juba septembrit, kui mitte innukalt, siis vähemalt ilma kartuseta ja üsnagi muretult. Tahan alustada uuesti õpingutega ja sukelduda keeletarkusesse, seekord siis meie oma pealinnas.


Thursday, January 24, 2013

Ja päike tõuseb

See on ülev vaatepilt, kuidas talvine hommikupäike kerkib aegamisi lõputu jäävälja kohale, süüdates külma valge kandiku silmapiiril mitme kilomeetri ulatuses põlema nagu paberilehe. Valgus virvendab ja öised lõõtsuvad tuuled pagevad pankadelt, tagasi kaugete puude pimedusse saarel. Juba pea pool lõõmavast südamest on horisondi kohale kerkinud ning ümbritsev lumi lööb sillerdama kui kristallipuru. Roostetähnidega pikitud praam rühib üha edasi surudes ennast läbi jää, vee ja öösel kokkutuisanud lume purust, kord aeglasemalt, siis jälle kiiremini ikka edasi ja edasi taamal vilkuva sadama poole, mis tükkis tuledega jääb Suure Maa külge.

Loksun mööda juba lapsena pähe kulunud teed koduselt saarelt mandrimaa poole, mis on mulle sama võõras kui kõik paigad, mida neljast kandist ei ümbritse meri.
Tõesti, ehk küll vähem võõras kui see, teine saar seal kaugel ookeanis...

Jää liigub. Sakilised hambad kerkivad laeva liikumisest tõugatuna merest ning kaovad taas peitu oma suguvendade äärte alla. Vanad, looduse poolt kangelt ja ebamugavalt püstisesse asendisse paigale pitsitatud teravikud tõusevad siin-seal ühtlasest valgest kihist helkides tõusvas päikeses kui tuhat teemantmajakat. Jää on sama petlik kui meri, sama lummav ja sama ohtlik... Sama rahulik ja sama surmav.