See on ülev vaatepilt, kuidas talvine hommikupäike kerkib aegamisi lõputu jäävälja kohale, süüdates külma valge kandiku silmapiiril mitme kilomeetri ulatuses põlema nagu paberilehe. Valgus virvendab ja öised lõõtsuvad tuuled pagevad pankadelt, tagasi kaugete puude pimedusse saarel. Juba pea pool lõõmavast südamest on horisondi kohale kerkinud ning ümbritsev lumi lööb sillerdama kui kristallipuru. Roostetähnidega pikitud praam rühib üha edasi surudes ennast läbi jää, vee ja öösel kokkutuisanud lume purust, kord aeglasemalt, siis jälle kiiremini ikka edasi ja edasi taamal vilkuva sadama poole, mis tükkis tuledega jääb Suure Maa külge.
Loksun mööda juba lapsena pähe kulunud teed koduselt saarelt mandrimaa poole, mis on mulle sama võõras kui kõik paigad, mida neljast kandist ei ümbritse meri.
Tõesti, ehk küll vähem võõras kui see, teine saar seal kaugel ookeanis...
Jää liigub. Sakilised hambad kerkivad laeva liikumisest tõugatuna merest ning kaovad taas peitu oma suguvendade äärte alla. Vanad, looduse poolt kangelt ja ebamugavalt püstisesse asendisse paigale pitsitatud teravikud tõusevad siin-seal ühtlasest valgest kihist helkides tõusvas päikeses kui tuhat teemantmajakat. Jää on sama petlik kui meri, sama lummav ja sama ohtlik... Sama rahulik ja sama surmav.
No comments:
Post a Comment