Tallinn = pankrott

Lõpukingad - check! No money now... Ausalt, miks on iga Tallinna reis selline, et ma ei taha pärast kuu aega oma pangaarvele vaadata... Teine selle reisi märksõna oli lambikad inimesed, kes elu lõbusamaks teevad :)

Laupäeval sai Triinu sünnal eurokale kaasa elatud. Veits feil, et ma olin kuni eelmise neljapäevani kindel, et Rootsi eurolaul on mingi suvakas tränalugu. Ups. Sain targemaks. Minu jaoks on seda laulu küll veidi liiga palju käiatud. Ei jaksa kuulata enam. Aga ei imesta, et võitis. Öösel koju jalutades oli õhk lihtsalt nii mõnus, et ma ei tahtnudki kohale jõuda ja lihtsalt loivasin. Aa ja laupäeval sai minu suvi ametlikult alguse - käisin ujumas :)

Pühapäeva hommikul, nagu ikka, und ei olnud ja mingi kaheksast üleval. Tere, vanainimene! Õhtul poole üheksasega linna, millega kaasnes ka omajagu seiklemist, aga lõpuks kesköö paiku kohal ja sleeeeep. No tere hommikul jälle uni mingi pool kaheksa läind... Magada tahaks! Igastahes, kuna erilisi plaane hommikupoolikuks polnud, siis kondasin niisama ringi. Edasi kaameldasin midiklaveri ja kahe kotiga Sainty juurde koos minu ülima bussipeatusefeiliga. Õhtul "Varjud" ja Escuuuuuchaaaa! Krõpsu, lolli juttu ja tuju, vett ja... Misiganes see oli :D Hommikul armas tervitus telefonis :)

Tänasest päevast sai ootamatult väga kiire päev. Aga lõpukingad nüüd olemas ja seega üks mure vähem. Elasin õuntest ja banaanidest, praami peal viimaks andis näljarott minus alla ning mugisin mõnuga pannkooke singi ja juustuga. Nüüd punnu täis, "Kuningate heitlus" käepärast ja hea olla - varsti kodus :)

Õnneks ei ole järgneva paari päeva peale suuremaid plaane tehtud, saab veidi hinge tõmmata.

Ja ongi kõik...

Tutipäev. Kõik need 12 aastat oleme huvi ja teatava rõõmuga jälginud, kuidas abituriendid titeriietes ringi jooksevad. Nüüd oli meie kord end viimast korda lastena tunda ja vabalt lollitada. Kahju oli sellest, et kuna terve öö ja hommik oli vihma sadanud, siis aktus toimus pargi asemel hoopis võimlas. Õnneks oli laul meil varem sisse lauldud, muidu poleks vast keegi midagi aru saanud sõnadest. Hiljem sõitsime lõbusasti õhupallidega dekoreeritud autodest moodustatud rongiga risti-põiki läbi kärdla ("eeeh, mul saab bensiin kohe otsa!") ja pesime kohalike karskete õlutinautlejate klubi poolt aasta halvimaks märjukeseks kuulutatud õllega Kivi-Jüri pead. Ja siis koju. Sees oli kerge tühjus - kas nii jääbki?

Kella neljaks tuli end lapserollist välja tirida ja viisakalt rannakasse direktori vastuvõtule minna. Ei raatsinud veel oma roosasid-valgeid õhupalle auto küljest ära võtta ja sõitsin nendega ringi. Rannapaargus pakuti meile head-paremat süüa ning õpetajad ja direktor pidasid pisikesed kõned. Juba esimesed pisaraalged... Kõik pidid ütlema, mida nad on Kärdla koolilt saanud ja mida kavatsevad edasi peale hakata. Tuli välja nii mõndagi huvitavat. Väikesed rahvatantsijad esinesid - polkasamm päris ilus juba! :) Saime kätte ka lõpumärgid, mille kohta on mul ainult üks küsimus: miks seal peal on (ikka veel) KK, mitte KÜG?? Jah, natuke feil, aga pole hullu. Peale direktori vastuvõttu ja ennast paksuks mugimist hakkasime Kreedu, Mari-Liisi ja Marisega kodu poole sõitma, aga juhtus hoopis nii, et passisime üle poole tunni muuseumi parklas ja lihtsalt istusime autos ja rääkisime juttu, nautisime kirjeldamatult ilusaks läinud ilma ja õhtust kuldset päikesepaistet ja nostalgitsesime. Hinges oli kurbus jällegi...

Oi, ja esmaspäeval panime neljandat aastat järjest kinni jüripäeva jooksu. Not bad! Järgnevateks aastateks siis edu teistele!

Teisipäeval elustasime abiturientide Hiiumaa ringreisi traditsiooni. Käisime Kõpus, Ristnas, Tahkunas, külastasime militaarmuuseumi - jälle üks tore päev ja mälestus. 

Eile oli viimane esinemine Hiiu Piigadega ja tõenäoliselt ka näiteringiga Kultuurikeskuse Isetegijate Kevadkontserdil. Saime endale Hiiu Piigade logoga tassid :). Nii kurb on mõelda, et nüüd ongi järjest kõik viimased asjad. Aga eks iga lõpp on millegi uue algus. Või nii vähemalt öeldakse..

Ema nautis terve möödunud nädala Hollandi ilu. Plaanisin midagi ülihead süüa teha kindlasti, aga kus sa sellega. Ainukesesks saavutuseks jäid pannkoogid kui külmkapist juba must auk vastu vaatas. Aga nüüd on jäänud veel see hull teadmine, et eksamid on kohe-kohe aknast ja uksest sisse pressimas. Esmaspäeval juba eesti keel, mida ma kohe ei suuda kuidagi tõsiselt võtta - võib-olla seepärast, et see toimub kuuldavasti klassides, mitte võimlas... Kibekiirelt tuleb valmis teha film ja siis asuda mate kallale - õudusunenägu! Ja vahepeal veel inka ka... Palun... jube on...

Veel üks tegus nädalavahetus

Möödunud nädal oli koolis kergelt hullumeelne. Teades, et tegemist on meie jaoks viimase tõelise õppenädalaga, pigistasid õpetajad meid mõnuga: kontrolltööd... Plusspool oli stiilinädal, mis lõppes reedel meile vaikselt teemaks kujunenud sorry for party rocking'ga. Kahju on sellest, et kõige muu kõrvalt ei jäänud aega ei lingvistika kordamiseks ega filmiga tegelemiseks. Lõppkokkuvõttes piirduski mu keeleülesannetega tegelemine ebameeldiva nokitsemisega praamil ja bussis, millest suurt midagi välja ei tulnud. Aga jah, reedel siis Tallinnasse, kiire kohtumine-asjade üleandmine Helinaga ning järgmisel hommikul algaski sõit Tartu poole lingvistikaolümpiaadi vabariiklikku vooru. Bussijuht oli tore :).

Kogu värk algas, nagu ikka, väikese sissejuhatava kogunemisega. Sealt edasi sööma Ülikooli kohvikusse - megaheadtoidud!! Ja... 2 x šhokolaaditahvel = süda paha...ja...13.00-17.00... ülesanded. Kokku viis erinevat keelepähklit ja 4 tundi nende lahendamiseks ei ole sugugi palju! Vast kõige suurem probleem ongi reeglite ja seaduspärasustega - üks asi on need ära tunnetada, hoopis teine hakata neid sõnadesse vormima. Kahjuks oli seekord lõppvoorus - erinevalt eelvoorust - nii, et ülesanded ei olnud kohe üldse mitte 'minu'... Ja arvusüsteemidega pole ma kunagi kuigi suur sõber olnud, seega kokkuvõttes 12. koht 41-st, mis on tegelikult üllatavalt hästi (ehee eelmisel aastal 29. - areng on toimunud! :D). Pühapäeval, kui kuulasime ülesannete lahenduskäike, siis oli küll selline tunne, et tervist, mul on kõik valesti. Masendus. Aga kokkuvõttes oli väga tore; iga taolise olümpiaadi/võistluse/viktoriiniga tunnen, et midagi ikka jääb külge, tuleb juurde. Ja lingvistika - see muutub iga päevaga huvitavamaks ja südamelähedasemaks. Usun, et olen teinud õige valiku...


Back to reality. Laupäeval pärast ül-de lahendamist rootsi laud Ülikooli kohvikus (yummy!) ja edasi kohtumine keeleteadlastega, kellega vesteldes kerkisid üles üsnagi intrigeerivad ja vastuolulised teemad (nt miks on vaja säilitada ja õppida keelt, millel on ainult üks elav kõneleja). Vahepeal tutvusin ühe toreda tüdrukuga Reaalkoolist ja ülejäänud õhtu jamasime koos ringi.

Hotell oli juba vana tuttav Starest kusagil Tartu pärapõrgus Annelinna ääres. Esiteks pidi administraator mind käekõrval toani talutama kuna ma lihtsalt ei suutnud seda üles leida. Teiseks, meie tuba asus mugavalt peoruumide 1, 2 ja 3 kõrval, kus parajasti oli käimas mingi vene pralle. Parimad po russki diskohitid üürgasid poole ööni, suvaline purjus Ivan sadas uksest sisse jne. Kolmandaks, meie tuba oli vist algselt mingi teise eesmärgiga ehitatud, kuna terve üks sein oli otsast otsani kaetud maani peeglitega (lisaks kapiuksel üks ja vannitoas kaks peeglit). Toas oli umbes 10 pistikupesa, millest töötas ainult üks, ja justnimelt lae all asuv. Nii siis laadiski mu telefon öösel mõnusas rippasendis. Toas oli valmis pandud 5 voodit, aga lõpuks jagasin tuba vaid kahe Inglise Kolledži tüdrukuga. Peaks mainima, et tundsin end rohkem kui korra oma Kärdla Ühisgümnaasiumiga üsnagi lambisena :D

Hommikul olin äratuse muidugi tund aega varemaks pannud, kui oleks vaja olnud. Juhtub. Sööma, ülesannete lahendusi kuulama, jälle sööma ja ajaloomuuseumisse lõpetamisele, kust ma küll vaid läbi jooksin ja oma tulemust küsisin, kuna hiidlase kroonilise haigusena oli tarvis bussile kiirustada. Aga nodi sai - Oxford Advanced Learner's Dictionary (tänk juu, mu kott oli nagu telliskivi!), olümpiaadide tass, pastakas, märkmik ja bambusest mingi nuputamiskera, mille ma küll ilusasti lahti sain, aga kokku enam panna ei osanud.

Muidugi olin arvestanud, et hakkan praami peal esmaspäevaseks mate tööks õppima, aga kus sa sellega! Kõigepealt oli Hiiumaa buss täidetud vägagi eriskummalise seltskonnaga: hunnik baabasid, kutsa, soliidses eas härrad ja kaks purjus nolki, kes kaklema tahtsid minna. Viimaks praamil nad selleni jõudsidki - draama oli laes! Mina aga tahtsin ainult magada, magada... Ja lootusetu mate ainult soodustas seda. Seega ma magasin... hea uni oli... Esmaspäeva hommikul otsustasin siiski endast kõik anda selle viimase (no ma loodan vähemalt!) mate töö peale ja tõusin 2 tundi varem, et korrata. Kasu ikka polnud... Oi jah ma ei taha üldse mõelda enam selle mate peale! Veel vähem eksamile...

Andke mulle jõudu!

Kõike muud ja Piigadega Poolas vol 2

Nii... nüüd küll juba neljandat päeva kodus tagasi, aga lihtsalt ei jaksanud kirjutada midagi vahepeal. Kimbutas haigus, mis Poolas muutus peavalust ja palavikust hoopis kaduma läinud hääleks. Ja nii umbes neljaks päevaks. Rekord. Koju jõudes lugesin suure ampsuna läbi Carlos Ruiz Zafróni "Tuule varju" - tõeliselt paeluv, suurepäraselt kirjutatud raamat. Hingemuutja? - ei seda mitte, aga nauditav ajaviide küll.

Mõtlesin korraks minna täna Rannakasse August Hunti kuulama, aga kuna keegi mulle lapsehoidjaks ei tulnud, siis jäi see sats katki. Nüüd varsti Mannu juurde ja väike meeldivate mõtete õhtu. Ja edasi? ei teagi... Kasutan praegu üürikest vaba hetke, päästev liiter pina colada-maitselist teed lauanurgal, et vähemalt blogiga elule veidike järele jõuda.

Kuhu ma jäingi? Aa.. teine päev.
Ööbisime Krakovis hotellis nimega Krakus. Kolm tärni. Väga kena hotell oli. Õhtusöögiks jätkasime lihapallikestega Tiina&Kristiina toast, lisaks kartuliputru ja croissanti. See ööõhtusöök on hukutav.

Kolmandal päeva, 23. märtsil ehk reedel (aastal 2012 jne) oli äratus isegi normaalsel ajal, mitte enam 5.30. Hommikust sõime hotellis. Mmmm... röstsai moosiga... õgisin neid vist igalpool :D Reedene päev tähendas muidugi ka pidu - kümneks sõitsime festivalipaika Nowohuckie Centrum Kulturysse. Kiired proovid, veidi niisama istumist ja nautimist kuidas vene mini-Alla Pugachevad meie kuulmekilesid purustada üritavad ja silmipimestavalt kõrgete patsidega lava vallutavad. Oi, tere, mu pärg jäi koju. Nice one. Õnneks oli teine kaasas. Varsti tuligi meie kord lavale ronida. Lava oli muide väga võimas, valgete kardinate ja spetspõrandaga ja RUUMI OLI!! Trepid olid ohtlikud - üks tüdruk sai kukkudes peapõrutuse. Esimene tants, "Rätti Tooma", õnnestus talutavalt. Teine, "Simmanipolka" ehk WILLAGE PARTY oli... jamh.. willage party oligi :D Aga sellest me rohkem ei räägi. Millegipärast oli festival ise väga... mõttetu. Pealtvaatajad olid suuremalt jaolt kas esinejad ise või siis soliidses eas vanahärrad. Lisada siia veel ooperidiiva aktsent ja "Thank you for you!"
Lõunasöögiga algas poola noodlemania. Lahjale puljongile ja kolmele nuudlile järgnes seisnud maitsega salat, paneeritud kana ja kartulipudrupallike. Ei olnud hea. Nautisime õues sooja ilma ja päikesepaistet. Kuna aega jäi üle, siis otsustasime korraldada ära šoppingutuuri. 2,5 h hiiglasuures kaubamajas ja kogu minu saak: retuusid :).
Õhtuks jälle armastatud puljong ja minule peavalu.
Vesipapp ja jõgitilder - oleme loodustargad :)
Kokkuvõte: ei olnud minu päev.


Neljandal päeval olime tõelised turistid - ekskursioonid Waveli lossi ja Wieliczka soolakaevandusse. Lossis pidin noorematele tõlkima giidi inglisekeelset juttu. Muidu oli kõik tore, aga kui 2 h jahvatada, iga teine sõna renessanss, gooti, romaani, 17. sajand, seinavaip, Szgnakjhniorghjavio ja Agherhbsgöhoi Isjkghawnghanvkvwj, siis... ei imesta, et keegi kuulata ei jaksanud. Ma ei jaksanud seda teksti enam processida ka. Lisaks oli see esimene päev, mil mul hääl ära hakkas minema.
Peale lossis asuva muuseumi nägime ära veel katedraali, hiigelsuure kella ja krüpti, kuhu oli maetud palju tähtsaid poolakaid. Smolenski lennukatastroofis hukka saanud president Lech Kaczynski magas samuti igavest und raske graniitplaadi all. Uskumatu, et sellest õnnetusest on juba pea kaks aastat möödas. Nagu alles eile oleks seda estas lahanud...



Vaatasime veidi ringi ka Krakovi vanalinnas ja sõime lõunat kusagil suvalises keldrirestoranis. Sain emale kingituse, koju ka midagi, nägime karkude peal kõndivaid lõbustajaid ja uhked rakendid pakkusid inimestele lõbusõitu - tuli isegi veidi keskaja tunne.

Soolakaevandus jättis väga sügava mulje. Tõeliselt ilus. Uskumatu, et kõik see - katedraalid, käigud, restoran, muuseum, võimsad koopad, soolajärved, kujud, bareljeefid... - on inimeste aastatepikkuse kannatliku raiumise ja planeerimise tulemus. Mõte sellest, kuidas inimesed juba 13. sajandil nagu ussikesed maa alla tungisid, et saada kätte väärtuslikku soola, on ulmeline. Saime teada, kuidas soola kaevandati ja laulsime St. Kinga katedraalis "Sepapoisse" :D. Lugesin just, et see ruum on väidetavalt Euroopa parima akustikaga. Ei vaidle vastu, isegi meie ebaprofessionaalne esitus kõlas võimsalt. Giidid olid ülilahedad! Paratamatult mõtlesin terve aeg 135 m maa all olles "Moria... Moria...".
Pärast kaevandust veel kiire toidupoepeatus (hehee, hüppasin siiski H&Mi ka sisse) ja väsinuna tagasi hotelli. Viimase Poola õhtu chillout.

V päev - algas tagasisõit, mis ei tundunudki nii pikk. Võib-olla seetõttu, et magasin rohkem. Ja lugesin ja tegin matet ja kuulasin muusikat... Leidsin isegi bussis magamiseks ideaalse asendi. Ja muidugi oli lõunasöök jälle macis. Kerge MacWrap + friikad + coca ja kõigil kõhud pekkis. Hääl jäi Poola, Krissu õpetas ingverit sööma :). Yummy!
Ööbisime taaskord juba tuttavas Metropolis hotellis (mm.. pigem Overlook :D) Kaunases.

VI päev ja home sweet home. Hommikusöök jälle hotellis - kes kõik müsli ära mugis?? Jäin taaskord truuks armastatud moosisaiadele. Pärast sööki asjad bussi ja oi, juba Iklas. Eesti toit! Feels like home. Ausalt, Leedus ja eriti Poolas normaalse maitsega toitu vist teha ei osata. Eriti hull on lugu salatitega. Kõik oleks nagu vanaks jäänud... Iklast edasi läks kõik väga kiiresti. Pärnus bussivahetus, kerge šopping (jee, sain teed!) ja plaks! Rohukülla. Praami peal natuke nalja ja viimane mugimismaraton. Bussiga teel Kärdlasse raisati ära veel viimased energiariismed kummalistele kaanonitele.
Jetoili parklasse jõudes avanes uhke vaatepilt - 50 lapse vanemate autodest moodustatud koridor. Tundsime end hetkeks staaridena.
Ja siis... oma voodi!

Piigadega Poolas vol 1

Kolmapäeva hommikul äratus 4.00. Kahjuks ei pressinud jälle eelmisel õhtul enne ühte magama, aga selle korvas ilusti pühapäeval/esmaspäeval 13 tundi järjestikkust und. Viimati sai niiviisi magatud vist suvel. Lihtsalt nii nõrk ja jõuetu oli olla, pea valutas... Tagajärjeks hunnik kahtlasi unenägusid. Aga nüüd reis. 5.30 start Jetoili eest - esimese päevaga Leetu välja, ööbimine hotellis Metropolis, otse jalakäijate tänava kõrval. Tee peal üritasin aega veidi kasulikult ka veeta ja tegin matet. Ega midagi välja suurt ei tulnud aga jah. Veidi und, veidi filme... Sõit, sõit, sõit. Imekombel ei läinudki 50 inimese hulgast kellelgi süda pahaks vist.

Hotell oli ka omaette nähtus. Muidu suht ok, aga esimene mõte sisse astudes oli "The Shining" :). Kes on näinud/lugenud, see mõistab. Üldiselt jäänuk nõukaaegsest hiilgusest - viiemeetrised laed, kooruv krohv, vaibatatud, seinalühtritega kaunistatud koridorid, kunagine "euro"remont. Kuid voodid olid pehmed ja kõik kena kuni ei vaadanud silmade kõrguselt üles- ega allapoole. Veidi klaustrofoobiline kogemus on 1m x 1m lõpmatusse kõrguva laega betoonist dušiubrikus pesemine. Vannitoas oli lisaks kraan katki.

Õhtul mugisime oma lihapalle kartulisalatiga ja chillisime piigadega niisama ainukeses rõduga toas (ja... feil Krissuga) ja hiljem uurisime pidevalt seinu väristava muusika allikat: jalkabaarid korrus allpool, üks üle tänava, teine paar ust edasi. Jäunasime viimases mõnda aega, lollistusime ja time to go to bed :) tegelikult sain enne veel wc-s tualettpaberihoidjat parandada, kuna pool sellest otsustas seinast lahti lasta.

Tänane päev algas poole kuuest. Pesema, sööma, kohver näppu ja las sõit Poola poole jätkuda. Bussis jällegi sama: filmid (sry 17 again ja Sõrmuste Isanda naljad??!! Uskumatu :D ), nälgamine, sleep, mate... Siis MacDonaldsisse. Miks?? Don't like mac... Jah, chicken nuggets, jäätee ja midagi ebatraditsioonilist, millele ma vastu panna ei suutnud. Kohustuslik kuuma šokolaadi degusteerimine andis taaskord tunnistust, et Gahwa ja eriti ise tehtud on siiski kvaliteedilt, tekstuurilt, maitselt, sisult jne. ületamatud. Nüüd Poola uhkel pinnal bussiga edasi, edasi...