Tutipäev. Kõik need 12 aastat oleme huvi ja teatava rõõmuga jälginud, kuidas abituriendid titeriietes ringi jooksevad. Nüüd oli meie kord end viimast korda lastena tunda ja vabalt lollitada. Kahju oli sellest, et kuna terve öö ja hommik oli vihma sadanud, siis aktus toimus pargi asemel hoopis võimlas. Õnneks oli laul meil varem sisse lauldud, muidu poleks vast keegi midagi aru saanud sõnadest. Hiljem sõitsime lõbusasti õhupallidega dekoreeritud autodest moodustatud rongiga risti-põiki läbi kärdla ("eeeh, mul saab bensiin kohe otsa!") ja pesime kohalike karskete õlutinautlejate klubi poolt aasta halvimaks märjukeseks kuulutatud õllega Kivi-Jüri pead. Ja siis koju. Sees oli kerge tühjus - kas nii jääbki?
Kella neljaks tuli end lapserollist välja tirida ja viisakalt rannakasse direktori vastuvõtule minna. Ei raatsinud veel oma roosasid-valgeid õhupalle auto küljest ära võtta ja sõitsin nendega ringi. Rannapaargus pakuti meile head-paremat süüa ning õpetajad ja direktor pidasid pisikesed kõned. Juba esimesed pisaraalged... Kõik pidid ütlema, mida nad on Kärdla koolilt saanud ja mida kavatsevad edasi peale hakata. Tuli välja nii mõndagi huvitavat. Väikesed rahvatantsijad esinesid - polkasamm päris ilus juba! :) Saime kätte ka lõpumärgid, mille kohta on mul ainult üks küsimus: miks seal peal on (ikka veel) KK, mitte KÜG?? Jah, natuke feil, aga pole hullu. Peale direktori vastuvõttu ja ennast paksuks mugimist hakkasime Kreedu, Mari-Liisi ja Marisega kodu poole sõitma, aga juhtus hoopis nii, et passisime üle poole tunni muuseumi parklas ja lihtsalt istusime autos ja rääkisime juttu, nautisime kirjeldamatult ilusaks läinud ilma ja õhtust kuldset päikesepaistet ja nostalgitsesime. Hinges oli kurbus jällegi...
Oi, ja esmaspäeval panime neljandat aastat järjest kinni jüripäeva jooksu. Not bad! Järgnevateks aastateks siis edu teistele!
Teisipäeval elustasime abiturientide Hiiumaa ringreisi traditsiooni. Käisime Kõpus, Ristnas, Tahkunas, külastasime militaarmuuseumi - jälle üks tore päev ja mälestus.
Eile oli viimane esinemine Hiiu Piigadega ja tõenäoliselt ka näiteringiga Kultuurikeskuse Isetegijate Kevadkontserdil. Saime endale Hiiu Piigade logoga tassid :). Nii kurb on mõelda, et nüüd ongi järjest kõik viimased asjad. Aga eks iga lõpp on millegi uue algus. Või nii vähemalt öeldakse..
Ema nautis terve möödunud nädala Hollandi ilu. Plaanisin midagi ülihead süüa teha kindlasti, aga kus sa sellega. Ainukesesks saavutuseks jäid pannkoogid kui külmkapist juba must auk vastu vaatas. Aga nüüd on jäänud veel see hull teadmine, et eksamid on kohe-kohe aknast ja uksest sisse pressimas. Esmaspäeval juba eesti keel, mida ma kohe ei suuda kuidagi tõsiselt võtta - võib-olla seepärast, et see toimub kuuldavasti klassides, mitte võimlas... Kibekiirelt tuleb valmis teha film ja siis asuda mate kallale - õudusunenägu! Ja vahepeal veel inka ka... Palun... jube on...
No comments:
Post a Comment