Kas oled vahest mõelnud, kui kaduv on elu? Kihutame läbi aastate pidevalt midagi oodates, millegi poole püüeldes. Tagasi vaadates tundub kellegi 50 aastat kestnud pingutus vaid hetkena lõputus ajakeerises. Kõik jääme kord nõrgaks. Tunneme, et ei suuda enam ning oleme sunnitud peatuma kuldses elusügises ning tagasi vaatama, hääbuv valgus paitamas samavõrd kahvatut pead. Lapsed ammu pesast igasse ilmakaarde välja lennanud, lõpuks oleme tagasi alguses. Ja siis saab ring täis.
Jätsin oma vanemad täpselt samamoodi sügise ja hääbumise hoolde, ise rõõmsalt kevadisi lilli noppides. Tahan minna tagasi ja ulatada käe, istutada meelespea koltunud lehtedele. Kuid, et sügisest saaks kevad peab enne tulema talv... Minu 19 aastat tundub juba praegu vaid sajandikena. Usun, et 60 aastat hiljem tagasi vaadates ei ole mu arvamus muutunud. Aeg on palju suurem kui inimene. Ükski kest ei pea vastu igavesti.
No comments:
Post a Comment