Ma pole siia niiiiii kaua enam midagi (normaalset) kirjutanud! Kahju ka... Igastahes, nüüd võtan ennast viimaks kokku ja teen selle ära.
'dis 's gonna be a loooong post ;)
Kust alustada? Vahepeal on olnud võimatult sündmusterohke periood, eksamitest rääkimata. Noh, eksamitest sõna otseses mõttes rääkimata. Tegelikult nii palju võib öelda, et kui mul pärast eesti keelt oli tunne küllaltki hea, siis edaspidi läks kõik allamäge - õnnevaru hakkas otsa saama, ja, nagu ma kahtlustasingi, siis mate jaoks oli karikas tilgatumaks kuivanud. Inglise keelega läks nii, et õppimist alustasin eelmise päeva õhtul kell öö. Vaatasin essee ja kirja üle, veidi ka veaohtlike sõnu. Kõik. Hommikul eksam - no worries! Alustame siis kirjutamisosaga ja muidugi mul pea tühi... Ja reporti ma ka ei olnud läbi vaadanud. Nice! Lõpuks sain midagi paberile ja vaatan - 5 min aega I osa lõpuni ja mul kiri läbi lugemata ja ümber kirjutamata! Oi, kuidas mu käsi värisema hakkas ja südamest sai koolibri (oh, the irony...). Nitroga kirjutasin midagi, käekiri veelgi loetamatum kui tavaliselt. Jõuan "Yours sincerely" kohani ja, komisjon loomulikult: "Aeg on läbi." mina: "ääääää, meee alustasime ju 1 min hiljem!!". Haarasin viimasest päästvast õlekõrest kinni ja
oi, kui see oleks murdunud... Aga õnneks mitte. Sain oma kirja lõpu ka kudiagi ära pressitud, "yours" läks esimese katsega valesti ja tänu sellele lõputekst veidi paigast ära.. Aga savi! Valmis sain, kuigi tunne oli selline, et ma kohe suren vist. Püüdsin oma allkirja anda, märkasin, et olen ainuke klassis, ebaõnnestusin, kõndisin väikese tiiru pinkide vahel selaal, kui komisjon mind veidi haletsevalt jälgis, kuupäev ka kuidagi juurde ja käis küll. Terve pooletunnise vaheaja või ma ei mäletagi kui pikk see oli, närvasin fuajees. Ausalt, ma ei mäleta, et ma kunagi niiviisi värisenud oleks... Keelestruktuuride ja lugemise ja kuulamise osad olid juba veits chillimad õnneks. Loomulikult kuulamisel hakkas makk präkkima ja saime seal mingi 5 min kindlasti niisama vahtida. Pärast teist allkirja andes avastasin, et esimene allkiri läks ikka suht metsa küll - pool susserdist puudu :D
Mate... no sellele ma vist ei mõtle ka parem. Õppima hakkasin neljapäeva paiku, eksam oli möödunud esmaspäeval. Ja terve aasta olin mõelnud, et kui ma pean mate võtma, siis hakkan mingi jaanuarist juba õppima ja teen kõik korralikult. Kus sa sellega! Tegelikult süüdistan kõiges "Varjud" filmi, aga sellest veidi hiljem. Imelik oli see, et ma ei läinudki mate peale närvi. Kahtlustan, et mul üldse närvamise närvid ära kasutatud, kuna üldiselt nad ei toimi (näitekaga esinemised - nothing; tantsimine - nothing; 800m jooks - nothing... inka lõpu jätame välja, seal ma olin juba omadega kraavis). Vahel on see hea, vahel halb... Eksam oli ikka korralik pähkel. Tervitan kõiki, kes tegid A-varianti ja said hoopis erinevad vastused... Tahaks ikka oma 60 punkti kätte saada, aga olukord on vägagi nutune... Isegi pärast lõpetamist ei olnud seda head vabanemisetunnet, mida ma nii kaua oodanud olin.
Tegelikult on mul kaks eksamit veel tegemata. Nimelt koolikad: inf ja musa. Need saab aga juba täna kaelast ära - "Varjud" esilinastus 18.00 kultuurikeskuse kinosaalis! Kui Helina mulle esimest korda rääkis ideest teha Kiilis esilinastus, valdas mind kabuhirm. Nõustusin vaid tingimusel, kui tema mulle tomatikilbiks tuleb ja ma midagi väga rääkima ei pea. Vahepeal aga toimus selline ootamatu pööre, et paar nädalat tagasi klassi nö lõpugrillil sai tehtud "Varjude" test-vaatamine. Esialgu olin ka selles osas väga skeptiline ega teadnud, kas see on ikka hea mõte, aga suudeti ümber veenda ja nii see teoks saigi. Praegu tagantjärele mõeldes on mul väga hea meel selle üle, sest nüüd mul ei ole enam tänase õhtu ees hirmu (eriti...). Ja meil on muidugi parim klass, ainuõige testpublik! Love ya guys! :*
Aga tänasest esilinastusest ja "Varjudest" üldse tuleb (millalgi) pikem postitus :)
Mis vahepeal veel tehtud on peale filmiasjadega jamamise? Eelmine neljapäev sai Rakveres käidud võistlustel, 800m nagu ikka.
(uhuuu kõne - sain tööd just praegu! :D)
Rakveres oli ilm ka muidugi väga omapärane - kuumus, vihm, äike, paks õhk. Aga õnneks täpselt minu jooksu ajal oli klaar, tulemusega võis ka rahule jääda. Aga jalg oli tükk aega ai-ai-ai... Nüüd õnneks peaaegu timmis, üritan mitte uuesti ära rikkuda. Vajan jooksmist! Teisipäeval sai ka 800 uuesti võisteldud, aga sellest me ei räägi, see oli feil...
Mis veel? Omnomnom suht viimased 2 nädalat nii, et süda paha... Kõik mate kaela jällegi. Nüüd normaliseerumisperiood.
Eelmine kolmapäev käisime Tiiu Heldemal külas. Armastan ta korterit! See on lihtsalt liiga lahe! Mis seal? Mugisime, rääkisime juttu, niisama chill.
Teisipäeval oli tantsukaga pisukene grill ja sai jälle süüa mõnuga. Tervitan grillmeistreid Salinit & Karinit ja geeniuseid, kes grillimise jaoks poest sütt ja süütevedelikku osta ei mõika :D
Eelmisel reedel oli lisaks kõigele veel maavanema vastuvõtt - pidulik lõunasöök Linnumäel. Istusin seal ja mõtlesin olukorra utoopilisuse peale: mingi kamp üles löödud ahvikesi istub ülipiduliku laua ümber üritades meeleheitlikult järgida enese kehtestatud etiketti vastavate sündmuste tarbeks, samas silmanurgast piiludes, et ega ma nüüd midagi valesti ei tee. Teisi selliste mõtiskluste saatel salaja jälgides tuli hullumeelne tahtmine itsitada.
Üks põhilisi asju viimase nädala jooksul on tegelikult olnud ilm - niivõrd võrratu lihtsalt!! Ja mina olen toas õppinud... Ei, ühe korra õppisin õues ka, aga siis korraldasid sipelgad mulle ründeaktsiooni ja pagendasid tuppa. Aga nüüd, homme loodetavasti õue lugema ja päevitama! Võtsin raamatukogust juba Kuningate Heitluse esimese osa ja olen Troonide Mängu seriaaliga kerge naksirull. Vabandust! :D
Oi, ja mis mul meenus - Tikka sai veel viimase võimaluse mind ära kasutada! Homme pean tegema presentatsiooni mingitele inglise keele õpetajatele. Kuna mul on kool nagunii läbi, siis mõtlesin, et trolliks veits ja panen vist Sorry For Party Rocking t-särgi, sädeleva seeliku ja hõbedased retukad. Preseka teemaks ju "Estonian traditional music" :D Ausalt, ma vist teengi seda :D :D :D Kes ikka elu lõbusaks teeb, kui ise ei tee.
Oiiii ja mis mulle meenus... eilse hommikupooliku veetsin õppelaenu taotlusega jamades... täna veelgi jamanud sellega ning tunnen kuklas juba kuuma hingust - tähaeg 31. !! Kahjuks vist kohale ei jõua õigeks ajaks (tervitan kõikvõimalikke tööameteid, kes ei suuda tõendeid inglise keeles väljastada...), aga loodan, et loeb siiski see kuupäev, millal posti pannakse... Äkki nad halastavad mulle?
Aga nüüd, et lõpetada ikka positiivsel noodil, siis see võtab väga hästi minu praeguse elu kokku:
And I don't know for sure where this is going
Still I hope for more, and more
Alexander Rybak - Funny Little World
Juuni teine nädalavahetus trippisime Mannu ja Kreeduga kusagile Pärnumaale maailma ilusaimasse kohta järve ääres. Palju uusi ja lahedaid tutvusi, paadiga järvel päikeseloojangu imetlemine, grillgrillGRILL, omnomnom, huumor 24/7, lambikas kuuvalgel tantsimine, saun, ulmelise tuulega võrkpalli kõksimine, liiga palju kala, et ära süüa, rahu... See oli nagu kummaline unenägu, kus ajal ei olnud tähtsust. Paradiisi rikkus ja rikastas veidi laupäeva hommikul smsiga mateeksami tulemuse saamine. No tervist, mul jäi karp lahti esiteks, kuna ma ei olnud lootnud nii palju ja teiseks, kui ma kuulsin teiste tulemusi. Loodan, et nüüd saab viimaks öelda, et mate on igaveseks kaelast ära. Aga taas paradiisi. Mannuga praami peal nostalgitsesime juba, uskumatu oli tagasi Hiiumaale minna. Ebareaalne. Kõik. Fiasko. 
