LingLing

Istun Tallinna Ülikooli koridoris teiselpool klaasseinaga eraldatud fullis loenguruumi. Vaatan tudengite kuulamisponnistusi ja mugin mõnuga šokolaadi. 12.00 algab lingvistikaolümpiaadi eelvoor - kergelt pool tundi varem kohal (woooow). Kodune tunne on jälle keeleteadusele keskenduda, mis aga ei tähenda, et ma seda perfektselt valdaks. Lihtsalt tore ja huvitav on. Ausalt. Call me a nerd :)

Omamoodi huvitav ja hariv oli muidugi ka eilne Tallinnasse saamine.

Aga varsti-varsti läheb kõik veelgi paremaks! Helina, u know what I mean ;)

Parim päev or what

Hommik - kus pekkis mu kampsun on??? Ok, savi see, võtan midagi muud. Jõuan kooli, algab esimene tund, sorin koolikotis - kus mu pinal on??? Äkki jäi koju? Ei, ma olen selle alati koos teiste asjadega kotti pistnud. Aga äkki eile ununes?? Nii. Edasi hambaarsti juurde. Tädi nokib, viilib puurib... mina, silmad kinni, omas mullis... vajun.. vajun... järsku käsi tõmbleb. "On valus?" -"Mkm." Tore, ma suudan hambaarstitoolis ka tukkuma jääda. Kusjuures seda kaks korda. Koju. Teeks muusikat? No inspiration... Ja no pinal, nagu näha... Õhtul Sillu juures koos Marisega kiire "mateklubi" (jamh... :D). Tagasi koju. Auto garaaži, järsku KÕMM! Telefon kivipõrandale. Nice. Kõige parem asja juures oli veel see, et telefon oli korralikus tugevas nahkkotis, aga kuna kott on ühest otsast lahti, siis otse loomulikult pidi ta maha kukkuma just selle otsa peale. Nüüd kahel nurgal täkid...
But wait, it gets even better!
Teen arvuti lahti: "You've got a new e-mail!". Woo, Edinburgh! Põnevpõnev! Miiiiikssss saaaaaa peeeeaaaaaadddd niiiii aeeeeeegglllaaaaaneeee olllleeeemmaaaaaa??? ........... "...sorry to inform you that we are unable to offer you a place..."
Ilus. Armas. Lilleke.
Tegelikult ega ma eriti üllatunud ei olnud arvestades Edinburghi kuulsust õpilaste eelistusliku valimise osas (esmalt Šotimaa, siis maailm, siis Inglismaa, siis Euroopa Liit....). Lisa sinna juurde mingid kummalised süsteemid mille järgi paljusid, kes on nt Cami sisse saanud ei ole Edisse vastu võetud jne... Kuid lootus sureb viimasena.
Nüüd ta lamabki, ora seljas.
Kallid UK topülikoolid - Y U have to ruin every plan I make as soon as I start considering it???

Palju õnne mulle, oli ilus päev. Homme proovikirjand.

PS: kui keegi leiab kusagilt (no idea kust...) sinise Fishbone pinali, siis tunnistan ennast omanikuks (...võib-olla)

KÜLM!!!!

Ülemine korrus: 5*
Minu tuba: 7*
Õues: -18*
Ma vist suren...

Edit: pilt on tehtud nüüd (ehk siis umbes viie paiku), kui ma uuesti koju sain... Ja tegemist on toakraadiga.

Elu ja OOTUS

Nädalavahetus möödus suusatades, mõtiskledes ja... õppides (wtf??!?). Laupäeval oli aega ja eneselegi üllatuseks lõin lahti mateõpiku ja asusin esmaspäevast kodust tööd nokitsema. Kuulasin Van Morrisoni jq unelesin. Tema muusika tekitab alati sellie suvise muretu ja hõljuva tunde...

Teisipäevast algas taaskord tantsuhooaeg - proovid, järgmisel reedel koolitantsule jne.

Külm on... 24/7. Kooli koridore ei köeta ju ja tagajärg on see, et ka klassis on härmatis nina otsas tegelikult. Midagi pole parata, tuleb kapist välja otsida kõige paksemad kampunid ja üle elada kuidagi. Hommikul loen mõttes 30ni - "nüüd tõusen!...ei...liiga külm on toas" loen veel 10ni. "NÜÜD! Võta ennast kokku ometi!"
...1, 2, 3, 4, 5... sööstan välja, hommikumantel selga ja kiiresti kapi juurde. Nii igal hommikul. Koolist koju tulles 1) teevesi keema 2) puhur tööle 3) istun kuuma teega puhuri ees põrandal ja stalgin telefoniga 9gagis :D

Paistab siiski, et koolis on midagi muutuma hakanud (kellelgi on mõistus koju jõudnud), sest täna olid koridoride radikad lausa kuumad ja katlamaja saalis selline sooja, ära hingatud õhu lämbus sees, et vastik lausa. Eriti tore oli nendes tingimustes aeroobikat vihtuda. Häda sellega - kord külm, siis liiga palav. Seeon juba peaaegu nagu meie dušš. Normaalne temperatuur moodustab umbes 1mm kraani skaalast...

Täna oli Sirje soolaleivapraz. Tegin waffeelosid üle igaviku jälle. Seal mugisime head-paremat, osad sautnatasid mõnuga ja vaatasime Epiv LXV videoid. Memories... Selline tunne, et laseks homme lihtsalt terve päeva üle. Ei viitsi ja ei taha enam. Vot.

Ootan hoopis 11. veebruari. Helinaaaaaaaaaaaaaa! Lähen hulluks varsti! Tahan juba meenutada vanu häid aegu ja, veelgi enam, luua uusi vanu häid aegu :D Usu mind, mul teemade nimekiri üha kasvab, aga paar asja on seal nii boldiga kirjutatud, et ma kardan, et nendest kaugemale ei pääsegi :D

I'm drifting away, away...

Mida ma teen? Miks? Mis toimub? Kus ma olen?

Olen ja mõtlen. Aeg möödub vaikides ja märkamatult. Hõljun, teadmata, miks. Koolis ei ole ei kerge ega raske. Nauding šokolaadist on vaid kaduv hetk. Päeva, tunni, minuti, sekundi pikkus ei ole ei määratav ega mõõdetav. Siin on maailma ots ja algus, üleminekutsoon. Ulbin 30.-35. laiuskraadide vahel, puri lontis. Elust on saanud unenägu ja unenäost reaalsus, piirid on hägustunud. Nagu kuulmispuudega pime koperdan sihitult ringi mööda piiritut parki. Kastese udu niisked haarmed on mähkinud kogu ümbruse oma jahedasse embusesse muutes maailma õrnalt kumava pastellmaali sarnaseks.
Kuid see kõik tekitab minus vaid tuima ükskõiksust, nõrgalt järvepõhjas värelevaid emotsioone ja aistinguid. Kas rahu? Ei...

Paar päeva tagasi tahtsin endale teed teha. Parajasti oli ema tõstnud lauale ahjust tulnud saiavormi ja paki piima. Istusin, rääkisin juttu, nosisin vormi, panin tassi sisse teesõela puruga ja hakkasin vett peale valama... oota... oi, kurat! Piim hoopis! Ema sai kõhutäie naerda sellal kui mina piimapaki heaga käeulatusest eemale, tagasi külmikusse, panin ja tassi pesin. Veidi hiljem jõudis mulle kohale järgmine geniaalsus: mis mõttega ma selle tassi tühjaks valasin, joon ju teed nagunii vahest piimaga.
Ega mõistus ei ole enda teha.

Veel üks naljakas seik: surfasin internetis eesmärgiga saada ideid lõpukleidi jaoks. Ema astub tuppa. Näitasin talle mõnda pilti, rääkisin erinevatest mõtetest. Korraga ütleb ta: "...jah, see on küll ilus. Aga kuidas sa enda näo sinna pildile said?"
WTF???!?
Kõnealusel pildil oli superilus Vanessa Paradis, pisike prantslannast laulja-näitleja, kelle stiil on alati lihtsalt, boheemlaslikult tabav ja kaunis. Naersin tükk aega. Kuidas on võimalik, et mu ema ajab mind tõsimeeli Vanessa Paradis'ga segamini?!? Nädala pärl! Võib-olla peaksin olema meelitatud? :D
(P.S. pilt ei ole sama. Mul lihtsalt ei õnnestunud seda, mida ma näitasin enam üles leida.)

Koolist peamiselt

Who do you think you are?
Runnin' 'round leaving scars
Collecting your jar of hearts
And tearing love apart

Ei ole emos, aga lihtsalt ei saa sellest laulust enam üle ega ümber!

Nädalavahetus möödus kuidagi uniselt. Tegin pühapäeval lillkapsa-brokoli-toorjuustu püreesuppi - olin seda juba mitu pävea tahtnud! Nii hea! Pühapäeval käisime veel Hanna & Annikaga kinos "Koidukuma" I osa vaatamas. Veendusin jällegi, et minu jaoks on Videviku sündmustik kuidagi... eeh... mõttetu lihtsalt. Olin paar aastat tagasi suur fänn korraks, aga ühel hetkel saabus valgustav välgatus: lugesin läbi neli telliskiviraamatutu ja mis nendes toimus? Mitte midagi! Kas mõni tegelane arenes? Ei. (Ok, äärmisel juhul Jacob). Ma ei ole Videviku vastane, aga lihtsalt leian, et see on kohati veits pointless. Filmi vaadates oli ka päris mitu sellist kohta, kus ma lihtsalt omaette vaikselt muhelesin, sest Edwardi piinatud ilme ja Bella kogelemine olid lihtsalt liiga naljakad.

Aga see selleks, aitab Videvikust. Esmaspäev oli jällegi selline ebamäärane. Silvia juures oli väike mateklubi, millest oli nähtavasti kasu ka! Sain töö viie ja tsükkel ka viis õnneks seega :) Ega ma sel õhtul suurt muud õppida ei jõudnudki. Vedas, et viitsisin saksa essee pühapäeval ära teha. Teisipäeva hommikul oli suur-suur ahvatlus lihtsalt inka üle lasta ja ärgata seitsmest ja siis saksat õppima hakata. Ei, suutsin ikka ennast talitseda ja ärkasin kuuest, sain saksa selgeks ja esimeseks tunniks korralikult kooli. Tegelikult peaks küll enne lõpetamist veel selle asja ära tegema, et lihtsalt mingi tunni lambist üle laskma. Ma tahan ka teada, mis tunne on! Tõenäoliselt ma lihtsalt närvaks terve aeg...

Täna oli muidugi eriliselt tore päev. Alustuseks inka proovieksam, siis sööma ja pärast seda kiipasime omal kõik ülejäänud kolm tundi ära :D Abituriendielu on ilus! Läksin mõnusasti koju, tegin omale sooja teed, pugesin tassi ja telefoniga voodisse teki alla, surfasin netis ja ootasin, kuni tee jahtub veidi, jõin siis selle ära ning jäin magama. Uni oli magus, aga kestis kahjuks ainult tund aega, kuna poole neljaks oli tarvis edasi näitekasse tõtata. Pärast seda juhtus muidugi tüüpiline värk - ükskõik, kui palju õppida on, ikka kestab koduste tööde tegemine poole ööni.

Selle nädala kurb uudis on muidugi see, et reedene Epic LXV kordus Käinas jääb ära. Kahju, mul on tantsuisu.

Ega kool ei anna mulle nädalavahetusel ka rahu. Alanud on aeg nimega OLÜMPIAADIPERIOOD. Reede - eesti keel. Laupäev - bioloogia. Üsna varsti - lingvistika. Sellega seoses meenub, et avastasin, et ajaloo ja lingvistika olümpiaadid on samal päeval. Feil ma ütlen. Ma tahaks mõlemasse minna! Miks inimesed arvavad, et need, kes huvituvad lingvistikast, neid ajalugu ei koti ja vastupidi? No tegelikult, probleem on selles, et Jessu on juba sügisest saati arvestanud minu kui ajalooolümpiaadile minejaga ja andis mulle isegi vastavat kirjandust. Nüüd aga tuleb teha valik - karta on, mille ma valin! Aga kuidas seda Jessule niiviisi selgeks teha, et mina ülejäänud pool aastat oma hinnete pärast kartma ei peaks? Iseenesest ju loogiline ja arusaadav valik - lähen lingvistikat ju edasi õppima. Ja lootus midagi saavutada on sellel alal samuti suurem. Eks näis, hakkan kodus peegli ees kutsikanägu harjutama.

Reede on see saatuslik 20. jaanuarikuu päev, mil peab valitud olema eksam. Nägin valikupaberit juba mitu päeva tagasi tegelikult ning panin isegi kõik eksamid kirja. Peale mate. Lihtsalt käsi ei tõuse seda risti tegema! Aaaargh!! Edinburgh y u no send me ur decision??!? Ainult Edinburghi pärast ma seda eksamit teengi! Kui nad mulle kohta ei paku siis on DOUBLE FAIL! Ja ma kardan, oi pekki, kuidas ma kardan! Homme vean selle ristikese paberile... kui kõrgemad olendid mulle jõudu annavad.

Tere kool!...?

Esimene koolinädal hakkab vaikselt lõpule jõudma... Kuidagi lebo on ja samas ei ole ka. Tundub nagu tormieelne vaikus. Eksamite hõngu on juba kõik kohad täis ja iga liigutus tehakse ühe eesmärgiga: et juunikuus ei peaks pettuma.

Mina seevastu hõljun endiselt kusagil imelikus vahetsoonis. Nagu oleks kool ja ei ole ka... Võib-olla on asi selles, et eelmise aasta lõpp oli meeletu tõmmelgas 24/7. Praegu on... Ma ei teagi, mis praegu on. Imelik tõenäoliselt. Esimene nädal ja juba meil on kaks tundi suutnud ära jääda. Täna oli pikk suurekas, seetõttu istusime mõnusasti Gahwas ja nautisime head-paremat, mis siis, et kõht oli tegelikult niigi täis. Edasi veelgi enam täis kõhuga kehalisse. Aga kuum šokolaad on nii heaaaa...

Huvitavaid uudiseid ka (ega siis kooli ei saa igavaks lasta): EPIC LXV läheb 20. jaanuaril Käinas kordamisele, direktori tungival soovil muidugi. Ja lisaks sellele, nelja tantsuga osaleme veebruaris koolitantsul. See pole veel kõik - õhus hõljub võimalik esinemine Haapsalus... Ei kurda, mina vähemalt :) Me hearts dancing!

Muidu eile öösel oli selline huvitav olukord, et ühel ajaminutil poole ühe paiku ilmus meie hoovi purupurjus mees, kes räuskas ja lällas akna all päis korralikult. Mingil hetkel avastas ta ukse ja asus selle kallal lõgistama. Siis ma tõesti mõtlesin, kuhu me oleme jõudnud? Kärdlas võiks vabalt uksed lukustamata jätta - vargaid liigub vähe -, kui ei oleks mingeid lambikaid viinaninasid, kes purjus peaga enam kodu üles ei leia. Mis meil muud üle jäigi, kutsusime mendi välja (tuli poole tunni pärast...) ja onkel viidi ära.

Jälle mind kummitab Christina Perri Jar of Hearts. Suur tänu esiteks ühele tantsuvideole youtubes ja teiseks Silviale, kes mulle selle (tegelikult küll ühe teise esinemise...) lingi kunagi detsembris saatis! Või tegelikult peaks need vahetuses olema...