Hommik - kus pekkis mu kampsun on??? Ok, savi see, võtan midagi muud. Jõuan kooli, algab esimene tund, sorin koolikotis - kus mu pinal on??? Äkki jäi koju? Ei, ma olen selle alati koos teiste asjadega kotti pistnud. Aga äkki eile ununes?? Nii. Edasi hambaarsti juurde. Tädi nokib, viilib puurib... mina, silmad kinni, omas mullis... vajun.. vajun... järsku käsi tõmbleb. "On valus?" -"Mkm." Tore, ma suudan hambaarstitoolis ka tukkuma jääda. Kusjuures seda kaks korda. Koju. Teeks muusikat? No inspiration... Ja no pinal, nagu näha... Õhtul Sillu juures koos Marisega kiire "mateklubi" (jamh... :D). Tagasi koju. Auto garaaži, järsku KÕMM! Telefon kivipõrandale. Nice. Kõige parem asja juures oli veel see, et telefon oli korralikus tugevas nahkkotis, aga kuna kott on ühest otsast lahti, siis otse loomulikult pidi ta maha kukkuma just selle otsa peale. Nüüd kahel nurgal täkid...
But wait, it gets even better!
Teen arvuti lahti: "You've got a new e-mail!". Woo, Edinburgh! Põnevpõnev! Miiiiikssss saaaaaa peeeeaaaaaadddd niiiii aeeeeeegglllaaaaaneeee olllleeeemmaaaaaa??? ........... "...sorry to inform you that we are unable to offer you a place..."
Ilus. Armas. Lilleke.
Tegelikult ega ma eriti üllatunud ei olnud arvestades Edinburghi kuulsust õpilaste eelistusliku valimise osas (esmalt Šotimaa, siis maailm, siis Inglismaa, siis Euroopa Liit....). Lisa sinna juurde mingid kummalised süsteemid mille järgi paljusid, kes on nt Cami sisse saanud ei ole Edisse vastu võetud jne... Kuid lootus sureb viimasena.
Nüüd ta lamabki, ora seljas.
Kallid UK topülikoolid - Y U have to ruin every plan I make as soon as I start considering it???
Palju õnne mulle, oli ilus päev. Homme proovikirjand.
PS: kui keegi leiab kusagilt (no idea kust...) sinise Fishbone pinali, siis tunnistan ennast omanikuks (...võib-olla)
No comments:
Post a Comment