Nädal köögis

Inimesed, kes mind tunnevad, ei taha seda millegipärast väga uskuda, aga mulle tegelikult meeldib süüa teha. Ausalt.

Juhtuski nii, et viimane nädal on möödunud küpsetusahju nuppu kruttides. Köögimaraton algas pühapäeval, mil otsustasin Silluga filmi kõrvale mugimiseks mandli-apelsiiniflorentiine teha. Poolik mandlilaastude pakk oli juba mõnda aega mind riiulilt nukra pilguga jälginud. Retsept soovitas veel valmis küpsiseid kasta tumeda šokolaadi sisse, aga mul on hea meel, et selle vahele jätsin - need olid niigi haigelt magusad!

Järgnes Erli sünna. Mida teha? Esmaspäeval võtsin siis ette toorjuustukoogi - üks nendest, mis mul esimese korraga ja siiamaani alati sedasi õnnestunud on, et ise ka rahul olen ja sööjad kiidavad. Toorjuust ja üleüldse juust... mmmm... love it! Teisipäeva hommikul veidi varajasem äratus, kiire pilk kappi, väike mõttetöö ja seejärel koogile kaunistusearetus peale.

Kolmapäeval oli kerge hingetõmbe- ja mõtetekogumispaus. Kuidas see võimalik on, et ametlikult sünnipäeva pidamata tuleb ikka sisuliselt kaks päeva köögis elada? Aga nii see läks.
Neljapäeva hommikul oli kõigepealt Hiiu Piigadega kooliaktustel esinemine: 2x6 tantsu - mul pole vist viimased kolm kuud nii palav ja kirss olnud kui siis! Veel üks tüüpiline nähtus: algklasside aktuse ajal oli saal fullis, vanema kooliastme ajal aga pooltühi. Nii see läheb, kui päevas oleks nagunii ainult 2 tundi (milles nii või teisiti midagi ei tehtaks) + aktus.
Edasi koju, riietevahetus ja poodi. Tuli jala läbi lörtsi ja äärmiselt ebameeldivaid ilmastikuolusid trotsides rassida Selverisse ja Konsumisse, kuna ema rallis autoga kusagil ringi. Fine! Tõin veel Smartpostist ühe pakikese ära ja tegin omale sünnipäevakingi - lõin inka tõlkevõistluselt saadud 10 € Selveri kinkekaarti võileivagrilli peale laiaks. Vot. Nämm. Punkt.

Edasine on kõik erilise pühendusega Helinale, kes ei saanud kahjuks tulla mind 19. eluaastasse aitama. Tegin pilte mõeldes sinule. Vesista nüüd! :D

Kodus algas challenge numero uno: teha korraga valmis Napoleoni kook ja Cappuccino tort. Mis see siis ära ei ole?
Kui teen sulle Napoleoni kooki, siis see tähendab, et armastan sind. Just nii. Naljalt ma seda sussutamist ja nukerdamist enam ette ei võta, kuigi tulemus oli väga maitsev. Välimus ei olnud küll eriti restoran...

See-eest cappucino tort oli väga viis. Kartsin veidi, kas suudan želatiiniga ilma tülli minemata koostööd teha, aga välja tuli :). Ainuke probleem oli see, et tort tuli minu jaoks veits liiga magus. Aga vb on asi minus, sest keegi teine selle üle ei kurtnud. Võimalik, et olin selle söömise hetkeks lihtsalt liiga magusat täis pargitud. Pool torti, mis reede õhtusest vip-praznikust järgi jäi oli selleks ajaks, kui ma viimaks hommikust sööma jõudsin, salapärasel moel külmkapist kadunud. Family, u sneaky bastards! Tegelikult nägin veel Annabelli ühte tükki nosimas. Kiitis taevani, aga järgmine küsimus oli: "Miks meie seda ei saanud õhtul???" Pidasin reedel sünnat pere ja mõndade vipidega eraldi - ehk siis kaks pidu järjest :) Sellest ka suur toidukogus...

Üks kook sai veel tehtud. Reede hommik. Hommikusöök. Köögist palju kaugemale enne poolt kuute õhtul ei jõudnud (kui väiksed poereisid välja arvata). Seekord toimetasime Kairitiga kahekesi, oli kohe palju huvitavam. Õtsiga huumorit peab ikka vahest tegema :D Tema vastutas salatite eest (mmmm.... mitmejuustusalat....uaaaa!), koos tegime tuuletaskuid erinevate täidistega, mina lõpetasin cappucino tordi glasuurimise ja tegin kiirelt veel mingi nimetu aretise. Paistab hea?
Gotcha! Tegelikult oli see kibe. Jamh. Mandariinikoortega ei tasu teine kord üle pingutada :D Aga samas, praegu sööks ma kõigist nendest tortidest-kookidest just seda, kuna magusast on siiber ees kergelt.

Süüa on nüüd saanud nii, et küll on! Salatiülejäägid ootavad kapis endiselt näljaseid (keda pole), üks tereve poetort istub karbis, juustud, minu pooliku õgimisega leiva-pähklijogurt (mis vist läheb ka enne halvaks, kui ma selle ära süüa jaksan... niuks). Aga kõigele sellele vaatamata - kuna täna on ikkagi minu sünnipäev - tegin endale veel viimase mõnusa, PARIMA magustoidu: täpselt õige paksusastmega (st pudingulaadne) tšilli kuum šokolaad vahukoore, kaneeli, pipra ja mõne pooljuhuslikult ära eksinud kookoshelbega (viimasel ajal on juhtunud nii, et pea iga asja sisse või peale panen mingi valemiga ikka lõpuks kookost. Aga kamoon, kookos on heaaaaa!).

Kokandusaruanne lõppeb siin. Kokkuvõttes on mul tegelikult magusast süda paha.