Tavaline hommik

Lösutan diivanil, näsin šokolaadi ja hammustan präänikut peale. Tavaline hommik.

Suvelõpu puhkus

Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb.

Ehkki välku ega mürinat pole märgata, laseb too ämber küll teisel läbi. Seda vaid hetkeks. Öö pimedus toob kosutava hingetõmbeaja ja päikesetõusuga algab taaskord suve lämmatava palavuse saaga.

Augusti algul oli kindel plaan ära käia kohvikutepäeval, kuna minul miskipärast oli see järjepidevalt iga aasta suuremal või vähemal määral vahele jäänud. Et mul pealinnas selleks korraks nokitsemised otsa lõppesid ja koduigatsus oli hinges suur, siis otsustasin veeta suve lõpu Hiiumaal. Eriti kosutavalt mõjub see pärast äärmiselt sündmuste- ja muutusterohket juulit. Kui tahta kirjutada kõigest möödunud kuul toimunust, siis veniks see postitus küll tüütult pikaks. Teiseks valitseb mu endagi peas tagasi vaadates paras tohuvabohu. Püüan siis veidi selgust luua...

Juuli alguses, keset minu tööotsingute segadust, saime omale uue "pereliikme". Ilus punane Seat. Sellega tegime kohe ka sisuliselt otse salongist sõidu Hiiumaale, kus reedese hinnakirja kohaselt köhisime välja korraliku kopika. Nädal hiljem vahetasime elukohta, seda osaliselt minu jonni tõttu, kuid tulemusega olen küll rahul. Küll saab ka kunagi soolaleivapeo, kui linna tagasi jõuan. Nende kahe sündmuse vahele mahtus veel äärmiselt tore Võrumaa reis. Veetsime jälle ägeda seltskonnaga aega tädi Siiri maamajakeses, grillisime-segasaunatasime, käisime öösel alasti järves ujumas, tantsisime end Võru folgi simmaniõhtul poolvigasteks ja pidasime takkapihta veel Eriku sünnipäeva. Kas saab tahta veel paremat viisi kolme päeva sisustamiseks?

Ega ka järgmisel nädalavahetusel saanud koduseinu imetlema jääda. Nüüd olid kavas Levira suvepäevad Viljandimaal. Kohtusin siis ka nende inimestega, kellest siiani olid minu jaoks olemas vaid päevast päeva kõlavad nimed. Orienteerusime metsas ja pidasime maha toredaid võistlusmänge, nägime, et mitte kõik ei ole võimelised oma lapsi korrale allutama. Poisid rõõmustasid eriti tasuta õlle ja siidri üle. Hommikul sundisin siis Alo kah endaga seltsis mustikale, kuna minu süda ei lubanud sealt imelisest paigast tühjade kätega ära tulla, kui alles eelmisel õhtul metsas joostes oli jalgealune puha sinine. Ühest osast neist mustikatest sündis järgnevaks nädalavahetuseks kook.

Ka kuu viimastel puhkepäevadel ei olnud kodus lösutamisest juttugi. Tuli jälle võtta ette pikk reis Lõuna-Eestisse, seekord Elva lähistele emapoolse suguvõsa kokkutulekule. Vahemärkuseks: iga kord kui satun sinna mägede-järvede vahele õhkan üles ja ei tea mida tahta, kuna see kaunis lainetav pind ja Hiiumaa kivine rand kisklevad südames nagu kaks hunti. See suvi on juba kord kulgenud nii, et ilma pärast väga muretsema ei pea. Nii ka seekord. Saime sulistada lausa kahes järves ja minul õnnestus Elva tornist oma kõrvad valutama hüpata. Kokkuvõttes oli jälle mõnus olemine, sain ise ka oma sugulaste osas targemaks ja tagasiteel neelasin isukalt "Näkimadalaid". Nimelt see raamat on üle pika aja üks köitvamaid, mida lugenud olen. 700 lehekülje lõpus, mil vastu tuli raamatu kõva tagumine kaas, tahtsin kohe otsasta peale hakata - tundus, et nii palju on sealt veel saada! Ridamisi nutikaid väljendeid, vanasõnu, taluelu ja meresõidu detailiderohkeid kirjeldusi... korra käis peast läbi mõte teiskordsel lugemisel kõik see üles kirjutada, et siis vajadusel hea võtta oleks. Siis aga tuli peale juba järgmine raamat, "Randröövel", mis tegelikult on järg "Näkimadalatele". Soovitan väga kõigil detaili- ja merelembelistel inimestel üks neist ette võtta ja tirin end siinkohal vaimustuserõngast välja.

Istun Kärdla kodu ülemisel korrusel ja üritan mõtteid koondada, kuid palavus muudab ka lihtsaima tegevuse raskeks. Küll on meite, eestlastega, ikka häda: kord on liiga palav siis on liiga vihmane ja külm... Õiget suve vist meie jaoks ei olegi. Kuid mina ootan juba septembrit, kui mitte innukalt, siis vähemalt ilma kartuseta ja üsnagi muretult. Tahan alustada uuesti õpingutega ja sukelduda keeletarkusesse, seekord siis meie oma pealinnas.

Vahepeal...

Äärmiselt laisakas blogipidajaks olen muutunud. Tegelikult ega sündmustepuudust küll olnud pole, pigem vastupidi. Pea igal nädalavahetusel on kusagil käidud-seigeldud.

Kõigepealt Erli lõpetamine ja sellele järgnev jaanipäev, mille veetsime Mangu rannas: grill, lõke, hiiglaslik täiskuu, meri, mõnus seltskond ja lõkkejutud. Tõesti eriline ja meeldejääv jaan võrreldes eelnevate kiigepidude ja klubidega. Järgmiseks õhtuks põrutasime mandrile Alari maakoju, kus sai nautida tünnisauna ja meeldivalt jahedat jõge, lisaks muidugi palju intrigeerivaid jututeemasid kuumavas aurus. Parim asi oli siiski wokipann... mmmm, need pelmeenid!

Algaski taas töönädal... minul pigem tööotsingute nädal, kuna otsustasin, et aeg on teha midagi muud. Saigi siin-seal käidud, CV-sid saadetud ja juba oli taas nädalavahetus ning ees Tartusse sõit. Algas 2014. aasta tantsupeo esimene õrn puudutus Raadi mõisas. Ööbisime Leekatega reedel vastu laupäeva Miina Härma gümnaasiumis ja mina, vanainimene nagu ma olen, suutsin ikka esimesena ära vajuda. Laupäeval otsustasime, et hommikusöögiks Raadile veel keegi minna ei viitsi, seega magasime rahulikult kuni Siimu telefon otsustas kogu toa peale tema enese (loomulikult) üles äratada. Siis magasime veel ning lõunaks põrutasime Raadile, mis on tõeliselt kaunis ja huvitava ajalooga koht. "Suur aitäh" muidugi kallitele pommitajatele kuuskümmend aastat tagasi... Ilm oli ilus ja kuigi kartsime ähvardavalt hiilivaid tumedaid pilvi, sadama siiski ei hakanud. Kuna pidime tantsima vaid proloogi saime oma numbri kenasti esimesena tehtud ja nauditud ning jäime ülejäänud programmi jälgima. Ronisime Aloga mäe otsa, et paremini mustreid ja joondumisi näha. Tulevase tantsupeo kohta peab ütlema, et oli nii mõnigi väga meeldiv üllatus, huvitavaid ja liigutavaid tantse jätkus, mille nägemist suurel väljakul ma väga ootan. Paraku oli ka üks pettumus ja wtf hetk. Leekad teavad, millest ma räägin. Üldine kontseptsioon meeldis mulle isiklikult küll.

Mõtlesime, et Raadilt lahkudes käime kusagilt järve äärest läbi ja mulistame veidi, aga mõtteks see jäigi, kuna kõik olid ilmselgelt väsinud. Teekond Tartust Tallinnasse möödus suuremalt jaolt tagaistme nohinas. Ja veel, sain viimaks Pastla Paulilt endale tantsimiseks korralikud pastlad tellitud!

Nüüd ma istungi siin, eile sai üle pika aja jooksmas käidud ja pea 10 km selja taha jäetud, lihased tuksuvad mõnusalt. Saatsin ära avaldused erinevatesse ülikoolidesse. Ega see kergelt läinud. Mõelnud olen mis ma olen, aga selgusele ei jõudnud enda tuleviku osas enne eilset mitte põrmugi. Mida siis ikkagi teha? Mida ma teha tahan? Mis on see asi, mida olen nõus tegema ka tunde lugemata ja tasuta? Välja mõtlesin! Pärimust olen nõus kandma tunde lugemata ja tasuta ja niikaua, kuni hing sees. Edasi läks juba libedamalt: kuna asupaigaks jääb Tallinn (samuti väga pika ja raske kompromissitamise tulemus) ja keeltest ei saa ei üle ega ümber, siis proovin Tallinna Ülikooli eesti filoloogia erialale. Ehk hakkan kunagi eesti keelt ja kirjandust õpetama? Tegelikult see mõte mulle iseenesest meeldib. Nimelt, kuulates (kuna ma väga midagi ei näinud) Erlichi lõpetamisel peetud kõnesid, mõistsin järsku terava selgusega õpetaja rolli ühiskonnas: kõik, mida sa noortele gümnasistidele annad, annavad nemad tervele maailmale ülejäänud elu tagasi. Pisarad tikkusid silma. Anda on mul kuhjaga ja entusiasmi veelgi rohkem. Tahaksin puhuda Hiiumaa kultuurielu särama nagu taevasse kerkiva jaanilõkke. Tahaksin jagada noortele inimestele seda, mis mind ennast inspireeris aga ka seda, millest ise puudust tundisn. Hetkel ei kujuta ma ennast ette õpetajatööd täiskohaga tegemas, aga poole kohaga kindlasti, kuna ka muid tahtmisi-kavatsusi on niivõrd palju, et ei teagi kohe, kust alustada. Üks asi on siiski selge: ilma eesti rahvakultuurita ma elada ei suuda, seda näitas Inglismaal käik teravalt. Nüüd jääb üle vaid loota, et ka sisseastumiseksam läheb hästi ja saan viimaks ometi tagasi kooli.

Veel üks asi, mille üle eile õhtul mõtlema jäin. Kas ja kui palju inimesele antud nimi ikkagi tema elu ja iseloomu mõjutab? Tänapäeval enam ei anta ju nime esimestel eluaastatel ilmnevate isikuomaduste järgi, vaid ikka mõeldakse tükk aega enne noore ilmakodaniku sündi valmis. Kuidas siis kipub olema nii, et ühise nime kandjatel esinevad mingid sarnased jooned, mis muidugi ei pea ilmtingimata olema nime tähendusega seotud? Või, et tähendusega nimed poetavad ka terakese enda sisust kandjasse. Ei jää ka minu nimi siinkohal alla. "Tiiu" tähenduseks on valdavas osas allikates märgitud "tihane". Keksib siin, keksib seal, nokib tera, lendab ära, jälle platsis. Nagu minagi. Ei saa salata, et olen tähendusega nimede suur fänn. Minu jaoks on need nimed justkui "väega", andes kandjale midagi enamat kui pelgalt häälikukombinatsiooni. Algselt oli kõigil nimedel miski tähendus, kuid aja jooksul on suu neid moonutanud ja tekst väänutanud nõnda palju, et keegi enam vana sõnakuju ei mäleta, rääkimata siis selle tähendusest. Nii on juhtunud suurema osa nimedega. Võtame näiteks nime "Kaisa", mida kandis minuga ühes klassis mingil ajahetkel koguni neli tüdrukut. Abimees Google suunab mind lehele, kus kirjutatakse, et tegemist on peamiselt Soomes ja Eestis kasutusel oleva nimega, mis on tuletatud "Katherine"-st ja peaks tähendama "puhtust". Aga kuidas, miks, mida?? Soome keelt ma nii palju ei oska, et öelda, kas mõne puhtust tähendava sõna vorm võis kunagi sarnaneda sellele nimele. "Tiiu"-ga on loogika hoopis kergem, teame ju kõik vana salmi, mis algas "tii-tii-tihane, vaa-vaa-varblane".Ilmselt on see otsingutee üleüldse vale. Tegu on Piibli saadusega. Aleksandria Katariina, vikipeedia:

Legendi järgi oli Katariina ilus ja tark neiu, kes olevat avalikus vaidluses väidelnud 50 paganliku filosoofiga ja neid võitnud – selle tulemusena pöördusid filosoofid ristiusku. Selline avalik võit ei meeldinud Rooma keisrile Maximinus II-le või tema pojale Maxentiusele, kes saatis 18-aastase Katariina märtrisurma. Neiu tõmmati piinarattale, mida tuntakse püha Katariina sümbolina kui katariinaratast. Taevaste vägede vahelesegamise tõttu aga piinamine nurjus ja ratas olevat lagunenud. Ta mõisteti surma pea maharaiumise läbi. Vere asemel olevat tema kehast voolanud piima.

Siit ka kohemaid seos puhtuse ja vooruslikkusega... Aga mida tähendas eesti keeli "Katariina" enne Piiblit Minu arvamus on, et Piiblinimed ongi selle tõttu veidi igavad ja äraleierdatud, kuna nende tähendus on suuremalt jaolt sama: puhas, vooruslik, õnnis, lahke, hea... Kuid maailmas on ju nii palju muud peale positiivsete isikuomaduste, ja ma ei pea siinkohal üldsegi silmas negatiivseid asju. Meie ümber on elav loodus, elemendid, huvitavad loodusnähtused, tunded, emotsioonid, isikupära. Vanemad, mõelge natuke ja kasutage oma silmi, kõrvu ja loomingulist vaistu enne kui järjekordse Piiblipühaku ilmale annate. Seda ma tahtsingi öelda.

La tortura

Mõnikord tuleb lihtsalt selline tunne, et tahaks minna kusagile klubisse/peole ja ennast sügavalt välja elada. Ma ei teagi, mida ma seal teeks... Ilmselt tantsiks? Ja tantsiks veel ja veel kuni hommik käes. Ja pärast mõtleks, et kes see selline oli, kes seal öötulede valguses väänles, mingi Saatanast sündinud Aphrodite? Mina igastahes mitte. Kuid siiski, mingi väike osa minust igatseb vahest olla keegi teine, lihtsalt üheks ööks.

Mõnikord tuleb lihtsalt selline tunne, et tahaks minna kusagile linnast kaugele maale, eemale ühiskonnast, täielikku infosulgu. Väike vana ja längus talumaja, WC turbaga ja nurga taga, sooja vett ei ole... Ja ma oleks õnnelik. Ma ei teagi, mida ma seal teeks... Ilmselt puhkaks? Ja puhkaks veel ja veel... ei, siis mul tuleks tegutsemistuhin ja puhkamisest ühe poole tunni ei tule midagi välja. Kuid siiski, mingi väike osa minust igatseb vahest olla täielikus ühenduses loodusega, lihtsalt korraks.

Mõnikord tuleb lihtsalt selline tunne, et tahaks minna kuhugi kaugele ja eksootilisele maale, kus oleks lõpmata palju avastamisrõõmu. Ma ei teagi, mida ma seal teeks... Ilmselt klõpsiks fotoka umbe täis, üritaks pärismaalastega sõbruneda, jookseks risti-rästi ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ja ahhetaks ja ohhetaks nagu idioot. Kuid siiski, mingi väike osa minust igatseb vahest avastada ja omal nahal kogeda midagi uut, lihtsalt ajutiselt.

Mõnikord tuleb lihtsalt selline tunne, et tahaks juba olla koolid läbi käinud ja töötada kindlal kohal ja elada paikaloksunud elu. Ma ei teagi, mida ma sellest saaks... Ilmselt ajutist rahuldust? Rahulolu vast oodata ei saa, kuna stabiilsus on tore vaid senikaua, kuni see ei muutu igavaks ja rutiinseks. Kuid siiski, mingi väike osa minust igatseb olla täisväärtuslik täiskasvanu ja elada pereelu, lihtsalt mõneks ajaks.

Mõnikord tuleb lihtsalt selline tunne, et tahaks otsida igalt poolt välja kogu folkloorimaterjal ja ennast iga tantsu, laulu ja pärimusega unepealt kurssi viia. Ma ei teagi, miks ma seda teeks... Ilmselt selleks, et rahuldada mingit sisemist teadmistejanu? Kuid siiski, mingi osa minust igatseb ennast ülepeakaela uputada rahvakultuuri, lihtsalt kogu eluks.

Mõnikord tuleb lihtsalt selline tunne, et... et mul on liiga palju üksteisega absoluutselt sobimatuid ja konfliktseid soove ja tahtmisi. Aidake...?

Ja päike tõuseb

See on ülev vaatepilt, kuidas talvine hommikupäike kerkib aegamisi lõputu jäävälja kohale, süüdates külma valge kandiku silmapiiril mitme kilomeetri ulatuses põlema nagu paberilehe. Valgus virvendab ja öised lõõtsuvad tuuled pagevad pankadelt, tagasi kaugete puude pimedusse saarel. Juba pea pool lõõmavast südamest on horisondi kohale kerkinud ning ümbritsev lumi lööb sillerdama kui kristallipuru. Roostetähnidega pikitud praam rühib üha edasi surudes ennast läbi jää, vee ja öösel kokkutuisanud lume purust, kord aeglasemalt, siis jälle kiiremini ikka edasi ja edasi taamal vilkuva sadama poole, mis tükkis tuledega jääb Suure Maa külge.

Loksun mööda juba lapsena pähe kulunud teed koduselt saarelt mandrimaa poole, mis on mulle sama võõras kui kõik paigad, mida neljast kandist ei ümbritse meri.
Tõesti, ehk küll vähem võõras kui see, teine saar seal kaugel ookeanis...

Jää liigub. Sakilised hambad kerkivad laeva liikumisest tõugatuna merest ning kaovad taas peitu oma suguvendade äärte alla. Vanad, looduse poolt kangelt ja ebamugavalt püstisesse asendisse paigale pitsitatud teravikud tõusevad siin-seal ühtlasest valgest kihist helkides tõusvas päikeses kui tuhat teemantmajakat. Jää on sama petlik kui meri, sama lummav ja sama ohtlik... Sama rahulik ja sama surmav.

2012 peegeldus

Jälle üks aasta on mööda saanud ning aeg tagasi vaadata. 2012 meeldis mulle. 2012 ma vihkasin. 2012 oli kõike. Aga 2012 on ilus number.

Võin liialdamata öelda, et möödunud aasta oli siiani kõige värvikam mu lühikeses elus. See oli muutuste aasta, mille tormihoiatus anti juba 2011 lõpus. See oli aasta, mil ma lubasin endale, et mitte miski ei jää endiseks - ei jäänudki. Lubasin endale muudki, näiteks, et ei seo end liialt Eestiga ning ei tekita endale sellega mõttetult piina, aga see selleks. Ma pole kunagi elus õnnelikum olnud, kui siis. Samas, paratamatult on nii, et mida kõrgemale tõused, seda valusamat kukud. Elu kõige ilusamale suvele järgnes kõige painajalikum sügis, mis keeras elu, põhimõtted, eesmärgid, unistused... rahu... peapeale. 2012 said inimesed haiget, ise sain haiget, tegin asju, mida poleks kunagi endast uskunud, olin kõigutamatult õnnelik ja siis kõigutamatult segaduses ning kõigele sellele vaatamata ei kahetse ma mitte midagi ja teeks teistkordsel võimalusel kõik täpselt samamoodi.

Koos kevadiste sulailmadega sulas ka jäätunud kest. Murdsin välja, näitasin esimest korda maailmale, kes tegelikult olen ning ei hoolinud enam tagajärgedest. See oli parim tunne, olla vaba. Mitte miski ei suutnud mu rõõmu rikkuda, kõik näis kui võluväel paika loksuvat. Olin õnnelik, sest olin mina ise ja endaga rahujalal. Hakkasin viimaks endasse suhtuma samamoodi nagu teistesse, nõudmata ulmelist täiuslikkust ning võttes kõike nii nagu loodud on. See tõi rahu ja muutis ka kõrgeimad tipud kättesaadavaks. Mitte miski polnud enam võimatu. Huvitaval kombel osutus minu rahu välisvaatlejate silmis hullumeelsuseks. Ema hiljutine tagasivaatlik lause "Ma kartsin sinu pärast" pani mind mõtlema, mis ma tegelikult tegin. Jõudsin järeldusele, et mitte midagi, lihtsalt muutusin.

Jepp, siis tuli yolo-suvi. Nõme väljend, aga klapib. Kreet, Mannu - ilma teieta oleks pooled sigadused tegemata jäänud, kuid mul on hea meel, et ei jäänud! Ilma teieta poleks ma kohanud ka inimest, kes muutis mu elu ja "tõi maapeale tagasi". Hüppame pommi??!?

Nõnda kiiresti see suvi mööduski, kõigil süles paberimajandus, otsused-otsused, tulevik silme ees... Ja mina teadsin, et seisab ees veel üks pööre - minek Inglismaale. Ees ootas Manchester, linn, kuhu polnud kunagi jalga tõstnud ning mille kohta teadmised piirdusid sellega, et sealt algas industriaalrevolutsioon. Jõudsin kohale, sain kultuurišoki, rohkem informatsiooni kui korraga seedida jõuab, vihmasajuna uusi nimesid, nägusid, karaktereid, sõpru, sügis hallis varjus, kuid ma sain hakkama ning see on põhiline. Usun endasse.

Üks asi on veel äraoldud ajaga tõeliselt selgeks saanud: pole paremat, rahulikumat kohta kui kodu. Ja kodu on vaatamata kõigele ikka Eesti, Hiiumaa, Paradiisisaar aastaringselt, kus aeg peatub ning muredel ei ole enam tähtsust.
Nii oligi.

Jõulud kodus ja aastavahetus Tallinnas, silme ees terendavad endiselt jätkuvad muutused, kuid õnneks mitte enam nõnda segased ajad. Vaatasime orupõhja üle, aeg taas taevast näha.

Kaunist algavat aastat!