Vahepeal...

Äärmiselt laisakas blogipidajaks olen muutunud. Tegelikult ega sündmustepuudust küll olnud pole, pigem vastupidi. Pea igal nädalavahetusel on kusagil käidud-seigeldud.

Kõigepealt Erli lõpetamine ja sellele järgnev jaanipäev, mille veetsime Mangu rannas: grill, lõke, hiiglaslik täiskuu, meri, mõnus seltskond ja lõkkejutud. Tõesti eriline ja meeldejääv jaan võrreldes eelnevate kiigepidude ja klubidega. Järgmiseks õhtuks põrutasime mandrile Alari maakoju, kus sai nautida tünnisauna ja meeldivalt jahedat jõge, lisaks muidugi palju intrigeerivaid jututeemasid kuumavas aurus. Parim asi oli siiski wokipann... mmmm, need pelmeenid!

Algaski taas töönädal... minul pigem tööotsingute nädal, kuna otsustasin, et aeg on teha midagi muud. Saigi siin-seal käidud, CV-sid saadetud ja juba oli taas nädalavahetus ning ees Tartusse sõit. Algas 2014. aasta tantsupeo esimene õrn puudutus Raadi mõisas. Ööbisime Leekatega reedel vastu laupäeva Miina Härma gümnaasiumis ja mina, vanainimene nagu ma olen, suutsin ikka esimesena ära vajuda. Laupäeval otsustasime, et hommikusöögiks Raadile veel keegi minna ei viitsi, seega magasime rahulikult kuni Siimu telefon otsustas kogu toa peale tema enese (loomulikult) üles äratada. Siis magasime veel ning lõunaks põrutasime Raadile, mis on tõeliselt kaunis ja huvitava ajalooga koht. "Suur aitäh" muidugi kallitele pommitajatele kuuskümmend aastat tagasi... Ilm oli ilus ja kuigi kartsime ähvardavalt hiilivaid tumedaid pilvi, sadama siiski ei hakanud. Kuna pidime tantsima vaid proloogi saime oma numbri kenasti esimesena tehtud ja nauditud ning jäime ülejäänud programmi jälgima. Ronisime Aloga mäe otsa, et paremini mustreid ja joondumisi näha. Tulevase tantsupeo kohta peab ütlema, et oli nii mõnigi väga meeldiv üllatus, huvitavaid ja liigutavaid tantse jätkus, mille nägemist suurel väljakul ma väga ootan. Paraku oli ka üks pettumus ja wtf hetk. Leekad teavad, millest ma räägin. Üldine kontseptsioon meeldis mulle isiklikult küll.

Mõtlesime, et Raadilt lahkudes käime kusagilt järve äärest läbi ja mulistame veidi, aga mõtteks see jäigi, kuna kõik olid ilmselgelt väsinud. Teekond Tartust Tallinnasse möödus suuremalt jaolt tagaistme nohinas. Ja veel, sain viimaks Pastla Paulilt endale tantsimiseks korralikud pastlad tellitud!

Nüüd ma istungi siin, eile sai üle pika aja jooksmas käidud ja pea 10 km selja taha jäetud, lihased tuksuvad mõnusalt. Saatsin ära avaldused erinevatesse ülikoolidesse. Ega see kergelt läinud. Mõelnud olen mis ma olen, aga selgusele ei jõudnud enda tuleviku osas enne eilset mitte põrmugi. Mida siis ikkagi teha? Mida ma teha tahan? Mis on see asi, mida olen nõus tegema ka tunde lugemata ja tasuta? Välja mõtlesin! Pärimust olen nõus kandma tunde lugemata ja tasuta ja niikaua, kuni hing sees. Edasi läks juba libedamalt: kuna asupaigaks jääb Tallinn (samuti väga pika ja raske kompromissitamise tulemus) ja keeltest ei saa ei üle ega ümber, siis proovin Tallinna Ülikooli eesti filoloogia erialale. Ehk hakkan kunagi eesti keelt ja kirjandust õpetama? Tegelikult see mõte mulle iseenesest meeldib. Nimelt, kuulates (kuna ma väga midagi ei näinud) Erlichi lõpetamisel peetud kõnesid, mõistsin järsku terava selgusega õpetaja rolli ühiskonnas: kõik, mida sa noortele gümnasistidele annad, annavad nemad tervele maailmale ülejäänud elu tagasi. Pisarad tikkusid silma. Anda on mul kuhjaga ja entusiasmi veelgi rohkem. Tahaksin puhuda Hiiumaa kultuurielu särama nagu taevasse kerkiva jaanilõkke. Tahaksin jagada noortele inimestele seda, mis mind ennast inspireeris aga ka seda, millest ise puudust tundisn. Hetkel ei kujuta ma ennast ette õpetajatööd täiskohaga tegemas, aga poole kohaga kindlasti, kuna ka muid tahtmisi-kavatsusi on niivõrd palju, et ei teagi kohe, kust alustada. Üks asi on siiski selge: ilma eesti rahvakultuurita ma elada ei suuda, seda näitas Inglismaal käik teravalt. Nüüd jääb üle vaid loota, et ka sisseastumiseksam läheb hästi ja saan viimaks ometi tagasi kooli.

Veel üks asi, mille üle eile õhtul mõtlema jäin. Kas ja kui palju inimesele antud nimi ikkagi tema elu ja iseloomu mõjutab? Tänapäeval enam ei anta ju nime esimestel eluaastatel ilmnevate isikuomaduste järgi, vaid ikka mõeldakse tükk aega enne noore ilmakodaniku sündi valmis. Kuidas siis kipub olema nii, et ühise nime kandjatel esinevad mingid sarnased jooned, mis muidugi ei pea ilmtingimata olema nime tähendusega seotud? Või, et tähendusega nimed poetavad ka terakese enda sisust kandjasse. Ei jää ka minu nimi siinkohal alla. "Tiiu" tähenduseks on valdavas osas allikates märgitud "tihane". Keksib siin, keksib seal, nokib tera, lendab ära, jälle platsis. Nagu minagi. Ei saa salata, et olen tähendusega nimede suur fänn. Minu jaoks on need nimed justkui "väega", andes kandjale midagi enamat kui pelgalt häälikukombinatsiooni. Algselt oli kõigil nimedel miski tähendus, kuid aja jooksul on suu neid moonutanud ja tekst väänutanud nõnda palju, et keegi enam vana sõnakuju ei mäleta, rääkimata siis selle tähendusest. Nii on juhtunud suurema osa nimedega. Võtame näiteks nime "Kaisa", mida kandis minuga ühes klassis mingil ajahetkel koguni neli tüdrukut. Abimees Google suunab mind lehele, kus kirjutatakse, et tegemist on peamiselt Soomes ja Eestis kasutusel oleva nimega, mis on tuletatud "Katherine"-st ja peaks tähendama "puhtust". Aga kuidas, miks, mida?? Soome keelt ma nii palju ei oska, et öelda, kas mõne puhtust tähendava sõna vorm võis kunagi sarnaneda sellele nimele. "Tiiu"-ga on loogika hoopis kergem, teame ju kõik vana salmi, mis algas "tii-tii-tihane, vaa-vaa-varblane".Ilmselt on see otsingutee üleüldse vale. Tegu on Piibli saadusega. Aleksandria Katariina, vikipeedia:

Legendi järgi oli Katariina ilus ja tark neiu, kes olevat avalikus vaidluses väidelnud 50 paganliku filosoofiga ja neid võitnud – selle tulemusena pöördusid filosoofid ristiusku. Selline avalik võit ei meeldinud Rooma keisrile Maximinus II-le või tema pojale Maxentiusele, kes saatis 18-aastase Katariina märtrisurma. Neiu tõmmati piinarattale, mida tuntakse püha Katariina sümbolina kui katariinaratast. Taevaste vägede vahelesegamise tõttu aga piinamine nurjus ja ratas olevat lagunenud. Ta mõisteti surma pea maharaiumise läbi. Vere asemel olevat tema kehast voolanud piima.

Siit ka kohemaid seos puhtuse ja vooruslikkusega... Aga mida tähendas eesti keeli "Katariina" enne Piiblit Minu arvamus on, et Piiblinimed ongi selle tõttu veidi igavad ja äraleierdatud, kuna nende tähendus on suuremalt jaolt sama: puhas, vooruslik, õnnis, lahke, hea... Kuid maailmas on ju nii palju muud peale positiivsete isikuomaduste, ja ma ei pea siinkohal üldsegi silmas negatiivseid asju. Meie ümber on elav loodus, elemendid, huvitavad loodusnähtused, tunded, emotsioonid, isikupära. Vanemad, mõelge natuke ja kasutage oma silmi, kõrvu ja loomingulist vaistu enne kui järjekordse Piiblipühaku ilmale annate. Seda ma tahtsingi öelda.