Koos kevadiste sulailmadega sulas ka jäätunud kest. Murdsin välja, näitasin esimest korda maailmale, kes tegelikult olen ning ei hoolinud enam tagajärgedest. See oli parim tunne, olla vaba. Mitte miski ei suutnud mu rõõmu rikkuda, kõik näis kui võluväel paika loksuvat. Olin õnnelik, sest olin mina ise ja endaga rahujalal. Hakkasin viimaks endasse suhtuma samamoodi nagu teistesse, nõudmata ulmelist täiuslikkust ning võttes kõike nii nagu loodud on. See tõi rahu ja muutis ka kõrgeimad tipud kättesaadavaks. Mitte miski polnud enam võimatu. Huvitaval kombel osutus minu rahu välisvaatlejate silmis hullumeelsuseks. Ema hiljutine tagasivaatlik lause "Ma kartsin sinu pärast" pani mind mõtlema, mis ma tegelikult tegin. Jõudsin järeldusele, et mitte midagi, lihtsalt muutusin.
Jepp, siis tuli yolo-suvi. Nõme väljend, aga klapib. Kreet, Mannu - ilma teieta oleks pooled sigadused tegemata jäänud, kuid mul on hea meel, et ei jäänud! Ilma teieta poleks ma kohanud ka inimest, kes muutis mu elu ja "tõi maapeale tagasi". Hüppame pommi??!?
Nõnda kiiresti see suvi mööduski, kõigil süles paberimajandus, otsused-otsused, tulevik silme ees... Ja mina teadsin, et seisab ees veel üks pööre - minek Inglismaale. Ees ootas Manchester, linn, kuhu polnud kunagi jalga tõstnud ning mille kohta teadmised piirdusid sellega, et sealt algas industriaalrevolutsioon. Jõudsin kohale, sain kultuurišoki, rohkem informatsiooni kui korraga seedida jõuab, vihmasajuna uusi nimesid, nägusid, karaktereid, sõpru, sügis hallis varjus, kuid ma sain hakkama ning see on põhiline. Usun endasse.
Üks asi on veel äraoldud ajaga tõeliselt selgeks saanud: pole paremat, rahulikumat kohta kui kodu. Ja kodu on vaatamata kõigele ikka Eesti, Hiiumaa, Paradiisisaar aastaringselt, kus aeg peatub ning muredel ei ole enam tähtsust.Nii oligi.
Jõulud kodus ja aastavahetus Tallinnas, silme ees terendavad endiselt jätkuvad muutused, kuid õnneks mitte enam nõnda segased ajad. Vaatasime orupõhja üle, aeg taas taevast näha.
Kaunist algavat aastat!
