Tants ja igatsus

Tants, rütm... Just see, õige ja oma - eestimaine. Südames ja hinges tuksub ja elab, paisub ja kasvab, lahkuda on võimatult valus, rinnus pitsitab...
Mida teha? Valikud on alati, kuid igal valikul on oma hind. Ähmaseks jääb mida ühe või teise kasuks otsustades võita või kaotada võib. On vaid südame tung ja eneseusaldus. Valida elu või valida elu? Milline siis?

Hommikud

Seitse põhjust, miks mulle meeldib vara ärgata:
1. Vaikus kogu majas
2. Hommikupäike
3. Terve päev on veel ees
4. Hommikusöök
5. Tühjad tänavad
6. Rahu hinges
7. Kõik see kehtib vaid nende päevade kohta, mil ei ole tegelikult vaja vara ärgata :)

Invavagun

Tere, olen veits invaliid. Selg haige ja täna trennis võrku mängides sai ka pöidlaliiges õnnistust... Väsinuuuud, väga väsinud...

I won't let the sun go down on me

http://www.youtube.com/watch?v=zqqXMXpyAkE

Kolmapäeval sai jälle pealinna poole veeretud. Küpsetasin meile spinatipirukaid kaasa ja tegin elu kiiremima pakkimise. Praamil suunal Rohuküla-Tallinn transporti otsides oleksime peaaegu jäänudki sinna. Mis tähendab, et kõik plaanivad Haapsalus 1,5 tundi aega veeta? Lõpuks mingi suvalise umbkeelsega ikka Vana-Pääskülla ja kiiresti Marise juurest läbi ning välja chillnill. Miks olete kõik nii unised?? Ok, ma ei lähe koju, savi. Ja meeldiv ülltatus - tere, klassivennad! :D

Järgmine päev suutsime Mannuga kaks peatust mööda sõita bussijaamast. Win! Aga sellega alles
ebaõnnestumised algasid - muidugi oli Ülemiste juures veel mingi kilomeetrite pikkune ehitusala, kust mööda ei saanud. Jõudsime bussijaama kergelt 1h pärast bussi saabumist. Õnneks sain oma saadetise kätte. Aga mark oli. Ja tüdinud olime ka, seega läksime koduseid toite mekkima. Ülejäänud päev kulges edasiste feilidega - jäin vihma kätte, vale buss jne. Ei olnud minu päev... Hea pool oli see, et Marise juures sai veidi köögis ka toimetatud, olemasolevatest asjadest aretatud süüa ja parim nostalgiahetk oli praesaiad!

Reedel oli sihiks Boheem, mida nii palju soovitatud on. Kõik tööl - ok, liigun siis üksi.

Taevas hämardub, maale laskub äikesekohev pilvetekk. Istun Boheemis kõrvus tuksumas Prantsuse jazz. Luban endale selle hetke nautimaks parimat chaid ja pannkooke banaani ja toffeega. Inimesed tulevad ja lähevad, mina mõtisklen. Kõik tundub kauge ja ebaoluline. Olen võõras ja see on minu tegelik elu. Las kõik läheb, kihutagu maailm mööda, hõljun vaid pilvepiiril, varbad Põrgus. Helkivad piisad trummeldavad asfaldil. "Päike nutab rõõmupisaraid!" kilkab väike poiss kõrvallauast. Korraga lööb hämaras saalis helisema "Caravan" filmist "Chocolat". Siin ma olen ja siia jään.


Aeg tagasi liikuda. Oi, telefoniaku ka vahepeal tühjaks saanud!

.... koju jõudsin kolme tunni pärast :S

Viisin nii kiiresti, kui ühistranspordiga võimalik Marisele asjad, uuesti tagasi tema juurde, kiire riietevahetus ja jälle linna. Ülejäänu kohta on mul ainult kaks sõna: VÄGA VALE. Jah, kallid sõbrad, aitäh!!! Eks te ise teate miks. :P

Laupäeval lõpuks koju. Praami peal otsiva näoga ringi käies oli võimalus ennast Orelipoisi auto peale küsida, aga jätsin selle kasutamata, kuna ta lihtsalt oli niivõrd masendunud ilmega ja näris hotdogi. Hiljem Rannapeol teatati, et sel hommikul oli tema auto tühjaks varastatud - pill, värk, kõik. See seletab hästi toda parandamatult kurba nägu. Kahjuks jäime pmst tervest tema esinemisest ilma, aga see-eest chillisime niisama ja olime mõnusad. Kaisal on Instagrammmmmm! :D Vanad sõbrad, tore näha jälle! Ning siis hakkas väsimus jälle tunda andma... kodu ja autoväljasuretamine ja magama.

Lätsi Haanimaale, tereq!

Oll hää!

Jälle on uus nädal märkamatult mööda tiksunud, kuid tegevust on jagunud. Ülemöödunud reedel sai Paides võisteldud - jee, 800 m 1h unega :D Ikka juhtub.Järgmine päev edasi Tartusse. Seda Paide bussijaama ikka andis otsida! Ja infopunkt oli ka suletud, seega polnud mul aimugi, kas 9.15 buss ikka läheb, palju see maksab, kuskohast väljub... Egas midagi, läksin kohale lihtsalt.
"Õpilane Tartusse."- "6.30 €"
F U I'm broke!
Jah, mul savi, et ametlikult ma hetkel õpilane ei ole, püüan ikka igal pool soodust saada :D
Üritasin bussis veidike tukkuda, palavus levis. Uurisin inimesi - Tartu kandis liigub tõesti palju huvitavaid tegelasi!

Ülikoolilinna pärale jõudes oli veidi üle tunni vaba aega - buss lingvistikutega pidi Vanemuise eest lahkuma 12.00. Peatusin jaamas ühe pingi ääres, et oma hiiglaslik kampsun kotti pressida. Istuv vanadaam vaatas mind hetke ja lausus siis: "see koht on kinni, mu sõbranna tuleb kohe tagasi" Kui armas! "Ma ainult panen oma kampsuni kotti, ma ei soovi istuda". Mässasin seal villase riide kuhja ja protestiva lukuga, kui korraga kuulsin enda kõrval häält, mis ilmselt rääkis minuga. "Jajah, ma kohe lähen," vastasin kiiresti, kuulmata õieti, mida too ütles. Mõtlesin, et vanadaami sõbranna tuli oma kohta nõudma, kuid pilku tõstes vaatasin tõtt kahe verd täis valgunud tumeda silma ja sagrise juuksepahmakaga. "Üks jeuro... üks jeuro..." kiitsaka mustlasnaise hääl oli kähisev ja kange. "Ee.... mul pole..." pobisesin ehmunult ja tormasin minema. Creepy.
Järgneva tunni veetsin niisama mööda poode sajakilose kotiga ringi tatsates.

Keeleteadlaste bussi astudes paistis, et suurem osa seltskonnast on omavahel juba vanad tuttavad. Eks see nii oli ka, geeniused koos, kõik olümpiaadidel aastaid käinud-võitnud, tulevikusihid kõrged ees. Tundsin end rumalana ja olin vait. Üsna pea aga selgus, et kõik olid tegelikult väga toredad ja sõbralikud inimesed. Kõige huvitavamad olid aga vestlused ja arutelud - näiteks vaatasime jalgpalli EM-i finaali kommenteerides kommentaatoreid. Lisaks selgus, et maailm on ikkagi päris tilluke, kuna lausa rahvusvahelised tutvused kattusid.
Laager ise toimus Vasknas, umbes 1 km Suurest Munamäest. Üliilus koht - järv, saun, mäekesed, kunst, mugav maja, hea söök... mida veel tahta? Vee peal sai seigeldud nii paadi kui vesiveloga, ujumas käidud mitu korda päevas. Puhas nauding! Loomulikult ei löönud me ainult lulli, suurem osa ajast oli ikka tõsine töö: loengud, ülesannete lahendamine, välipraktika. Minul igastahes oli väga huvitav, ei kahetse! Pluss oli muidugi ka see, et laager oli tasuta, kohad said lingvistikaolümpiaadi 15 paremat :)

Olin natuke omapärane ja ärkasin hommikuti teistest kaks tundi varem, et minna Lõuna-Eesti võrratusse loodusesse jooksma ja sulps järve ja pesema. Paraku oli see 'harjumus' veidi liiga kurnav, seega viimane hommik loobusin ja käisin lihtsalt ujumas. Sai välja magada!

Üks lahedamaid ettevõtmisi oli välitööde praktika, mille käigus pidime intervjueerima võru keele kõnelejaid. Meie grupi ülesandeks oli uurida pöördelõppe ja minevikku, keelejuhiks oli 8-aastane tüdruk, kes oli äärmiselt abivalmis ja tore. Appi ma nii armastan, kui inimesed räägivad murdes! Eelviimasel päeval ränkasime Suurele Munamäele ja otsustasime Liviaga teha väikese fotosessiooni torni igal korrusel :D

Mis mulle Vaskna talu juures eriti meeldis oli hool ja armastus, mis õhkus igast detailist. Kõikvõimalikud puitpinnad olid kaunistatud lillekeste ja mustritega, isegi seinalambid meenutasid liblikaid. Ja loodus, muidugi see loodus... Hiiumaa on ikka hoopis midagi muud.

Kolmapäeval Tartusse tagasi jõudes lagunes seltskond laiali, kes kuhu. Enamus suundusid siiski Tallinna poole, nii ka mina. Arutasime pea terve bussireisi erinevaid fantaasiakirjanduse pärle. Kummaline küll, et olime kõik nii sarnaseid raamatuid lugenud. Sõrmuste Isand oli muidugi Piibel :D

Linna jõudes viskasin kiiresti koti tädi juurde ära ja siis juba Marisega väike nautimus. Istusime ühes ülimõnusas Vanalinna kohvikus, pärast imetlesime päikeseloojangut... ja tuju oli heaaaa... elu on ilus :)
Järgmine hommik korraldasin ära oma šoppingutuuri ja rahakott jäi ikka korralikult õhemaks. Pärastlõunal põgenesin seebikate ja vox populi eest, õhtul Kreedu ja Jaanusega Õllesummerile. Vaatasime seal bikiinimodelliks pürgijaid ja mõtlesime "miiiiiiks....". Jamh. Minul käisid neelud benjihüppe järele, aga no 50 €, väga ei pressi... Kahju. Peagi lummas meid Mika oma lõputu energiaga. Miks ma ei ole teda kuulanud, nii paljud laulud on puhas rõõm ja mängulisus nootidesse valatult! Otsustasin temaga abielluda :D Pärast trehvunks kompaniiga Vanalinnas ja oi oi ei olnud hea mõte tädi juurde poole viiest hommikul jõuda! Et siis edaspidi, kui linna tulen, olen avatud öömajapakkumistele :P

Reede hommikul tagasi kodusaarele... pärast istusin õhtul niisama ja mõtlesin, et igav on... tahaks tantsida... Aga laupäeval Kaiber 19 ja parim võileivatort! Sai jällegi tehtud lolle pilte, migi aeg suundusime Rannakasse, kus muusikavalik oli küll ebaõnnestunud suurem osa ajast. Passisime. Oi, kust sellised tegelased välja on ilmunud?

Pühapäevast tänaseni on olnud kuidagi väga ebaproduktiivne aeg. Sain küll paberid Manchesteri poole teele, aga muud väga midagi peale trenni. Ajaa, laupäevast veel see, et terve hommikupoolik sadas korralikku padukat. Kui vahepeal väike paus tuli, mõtlesin, et lähen käin jooksmas ära. Muidugi, hakkaks ikka sadama siis, kui ma kodust 3 km kaugusel olen! Hello, wet t-shirt competition! Koju jõudes läbimärg, aga suund dušši alla - jälle läbimärg. Kuivasin veidi, siis tuli meelde, et oleks vaja üht-teist õiendada linna peal. No car :( Vihmavari kaasa ja minek jalgsi. Tervist, kõik asutused kinni! Koju jõudes olin taaskord märg nagu koer, pool teed tatsasin paljajalu, kuna kingadest lihtsatl oli rohkem kahju kui kasu.

Juhused juhivad juhtumisi

Kirjutan Kreedu stiilis, sest teisiti ei saa...

Päike ergab varahommikust kuumust, õhus on ootusärevust, kuid tuttavat helinat ei kõla. Ja nii ongi parem, kergem. Jooksen, varbad vaevu maad riivamas.
"Pennywhistle" kostub ootamatult hoopis hiljem, kui taevas ammu läikivsiniseks küüritud

. Ammu unustatud hääl, või siiski? Sooapritsmed ripsmetel, sulen silmad ja naudin. Tuuleiil ja naeruhelin, vesi paitamas nahka kui sulajää. Veenidesse süstitud taaskord annus vedelat rõõmu, mis imbub läbi iga raku. Kodu. Rahu. Mesi ja vanillijäätis ning jällegi on olevikust saanud kaunis pilt mälestustealbumis, ümber kuldraam. Õhkan ja unistan - mis on veel jäänud, kui saanud nõnda palju? Kõik. Vastus on kõik. Päike rullunud igavese ringi lõppalgusesse, rannaliiv ja šokolaad ja tuule mänglus juustes. Aeg ei oma tähtsust. Aeg on igavik...

Emotsioonid

Juba mitmes päev algab sellega, et mõtlen olla lebos, aga lõpuks kukub ikka teisiti välja. Heast seltskonnast on raske ära öelda, nagu Maris aastaraamatusse kirjtuas. Tegelikult aitäh sulle, kuulan hetkel Sigur Ros'i. Heaaa :)


Eile magasin vist esimest korda viimase aasta aja jooksul üheni päeval. Vanainimese poole üheksaga juba nii harjunud, et ärgates kella vaadata oli paras šokk. Jõudsin üle mitme päeva jälle trenni ja tundsin end tegusalt. Õhtul saunakas ja väike kaardimäng Silvia juures. Arutasime Mannu ja Mariaga maailmaasju ja tegime kaotatud aega tasa. Natuke vässu oli endiselt...

Täna äratus üheksast, kümnest kenasti jõukasse. Mõnus oli - nii varem ärkamine kui ka trenn. Peaks hakkama hommikuti jooksmas käima, saaks kiiresti unekast lahti ja hea värske on õhk ka siis veel... ei talu palavust absoluutselt.
Mõtlesin ja mõtlesin - ma pidin ju midagi veel tegema? Ajaa, rahvariided... pakkisin need kokku, vaatasin üle ja järsku, kultuurimaja uksest sisse astudes... niuks... mõistsin, et nüüd mul ei olegi enam rahvariideid kodus. Et nüüd ongi kõik. Hiiu Piigad tõmbasid meie lõpetamisega pärast 23 tegutsemisaastat otsad kokku. Nii kurb hakkas! Lisaks sellele ei olnudki mul võimalust segarühmas tantsida (ega tule ka tõenäoliselt) ja neil on just kõige lahedamad tantsud! Emominut. Krissukas oli teinud meile DVDd piltidega läbi aegade ja seda vaadates sain küll kõvasti naerda. Mannu, sinust saaks eraldi albumi! Samas - nostalgia, nostalgia... Arutasin Krissuga, et 2014 Tansupeole pressida end kusagile asendustantsijaks. Ainuke võimalus minu jaoks sellest tantsijana osa võtta :( Kaval plaan omameelest.
Jõudsin koju, järsku heliseb telefon - oi, tere, vaja intervjuu anda, lehte lugu kuldmedalistidest. Ok, kiiresti väljakule siis, kuna Sillu pidi juba tunni pärast meile tulema. Eriti lamp kokkusattumus oli see, et intervjueerija õpib Tartu Ülikoolis ka lingvistikat. Nii lahe! Naksitan nüüd veidike omaette keeleteadusega... Aga see selleks. Tagsi koju ja varsti oligi Sillu meil. Aastaraamatu tegemine jäi küll ainult roosaks unistuseks, unelesime niisama ja mugisime vahvleid nutellaga. Terve päev läks kuidagi väga planeerimatult magusaks, sest õhtupoole tulid Maris, Mannu ja Maria ning vaatasime eelmise noortetantsupeo DVDd ja nautisime šokolaadi-rummiliköörivahtu ja tumedat šokolaadi. Jõudsin vahepeal kõiki maailma inimesi armastada, emotsioonid käisid üles-alla, sest SELLINE tantsuisu tuli peale, et... mul pole sõnu. Lõpetamisel ma ei nutnud, aga "Eesti muld ja Eesti süda" ajal oli küll selline tunne, et kohe tuleb pisar... Mõtlesime, et teeme oma simmani kohe ja praegu :D Vaatasime veel koos Hiiu Piigade pilte ja naersime, siis tekitasime uusi lollakaid pilte ebanormaalses asendis ja naersime veelgi rohkem.

Aga tegelikult... ebareaalne on mõelda, et sellest on umbes kaks kuud möödas, kui me viimati Piigadega tantsisime... Olid ilusad 12 aastat!