I won't let the sun go down on me

http://www.youtube.com/watch?v=zqqXMXpyAkE

Kolmapäeval sai jälle pealinna poole veeretud. Küpsetasin meile spinatipirukaid kaasa ja tegin elu kiiremima pakkimise. Praamil suunal Rohuküla-Tallinn transporti otsides oleksime peaaegu jäänudki sinna. Mis tähendab, et kõik plaanivad Haapsalus 1,5 tundi aega veeta? Lõpuks mingi suvalise umbkeelsega ikka Vana-Pääskülla ja kiiresti Marise juurest läbi ning välja chillnill. Miks olete kõik nii unised?? Ok, ma ei lähe koju, savi. Ja meeldiv ülltatus - tere, klassivennad! :D

Järgmine päev suutsime Mannuga kaks peatust mööda sõita bussijaamast. Win! Aga sellega alles
ebaõnnestumised algasid - muidugi oli Ülemiste juures veel mingi kilomeetrite pikkune ehitusala, kust mööda ei saanud. Jõudsime bussijaama kergelt 1h pärast bussi saabumist. Õnneks sain oma saadetise kätte. Aga mark oli. Ja tüdinud olime ka, seega läksime koduseid toite mekkima. Ülejäänud päev kulges edasiste feilidega - jäin vihma kätte, vale buss jne. Ei olnud minu päev... Hea pool oli see, et Marise juures sai veidi köögis ka toimetatud, olemasolevatest asjadest aretatud süüa ja parim nostalgiahetk oli praesaiad!

Reedel oli sihiks Boheem, mida nii palju soovitatud on. Kõik tööl - ok, liigun siis üksi.

Taevas hämardub, maale laskub äikesekohev pilvetekk. Istun Boheemis kõrvus tuksumas Prantsuse jazz. Luban endale selle hetke nautimaks parimat chaid ja pannkooke banaani ja toffeega. Inimesed tulevad ja lähevad, mina mõtisklen. Kõik tundub kauge ja ebaoluline. Olen võõras ja see on minu tegelik elu. Las kõik läheb, kihutagu maailm mööda, hõljun vaid pilvepiiril, varbad Põrgus. Helkivad piisad trummeldavad asfaldil. "Päike nutab rõõmupisaraid!" kilkab väike poiss kõrvallauast. Korraga lööb hämaras saalis helisema "Caravan" filmist "Chocolat". Siin ma olen ja siia jään.


Aeg tagasi liikuda. Oi, telefoniaku ka vahepeal tühjaks saanud!

.... koju jõudsin kolme tunni pärast :S

Viisin nii kiiresti, kui ühistranspordiga võimalik Marisele asjad, uuesti tagasi tema juurde, kiire riietevahetus ja jälle linna. Ülejäänu kohta on mul ainult kaks sõna: VÄGA VALE. Jah, kallid sõbrad, aitäh!!! Eks te ise teate miks. :P

Laupäeval lõpuks koju. Praami peal otsiva näoga ringi käies oli võimalus ennast Orelipoisi auto peale küsida, aga jätsin selle kasutamata, kuna ta lihtsalt oli niivõrd masendunud ilmega ja näris hotdogi. Hiljem Rannapeol teatati, et sel hommikul oli tema auto tühjaks varastatud - pill, värk, kõik. See seletab hästi toda parandamatult kurba nägu. Kahjuks jäime pmst tervest tema esinemisest ilma, aga see-eest chillisime niisama ja olime mõnusad. Kaisal on Instagrammmmmm! :D Vanad sõbrad, tore näha jälle! Ning siis hakkas väsimus jälle tunda andma... kodu ja autoväljasuretamine ja magama.