Tallinn = pankrott

Lõpukingad - check! No money now... Ausalt, miks on iga Tallinna reis selline, et ma ei taha pärast kuu aega oma pangaarvele vaadata... Teine selle reisi märksõna oli lambikad inimesed, kes elu lõbusamaks teevad :)

Laupäeval sai Triinu sünnal eurokale kaasa elatud. Veits feil, et ma olin kuni eelmise neljapäevani kindel, et Rootsi eurolaul on mingi suvakas tränalugu. Ups. Sain targemaks. Minu jaoks on seda laulu küll veidi liiga palju käiatud. Ei jaksa kuulata enam. Aga ei imesta, et võitis. Öösel koju jalutades oli õhk lihtsalt nii mõnus, et ma ei tahtnudki kohale jõuda ja lihtsalt loivasin. Aa ja laupäeval sai minu suvi ametlikult alguse - käisin ujumas :)

Pühapäeva hommikul, nagu ikka, und ei olnud ja mingi kaheksast üleval. Tere, vanainimene! Õhtul poole üheksasega linna, millega kaasnes ka omajagu seiklemist, aga lõpuks kesköö paiku kohal ja sleeeeep. No tere hommikul jälle uni mingi pool kaheksa läind... Magada tahaks! Igastahes, kuna erilisi plaane hommikupoolikuks polnud, siis kondasin niisama ringi. Edasi kaameldasin midiklaveri ja kahe kotiga Sainty juurde koos minu ülima bussipeatusefeiliga. Õhtul "Varjud" ja Escuuuuuchaaaa! Krõpsu, lolli juttu ja tuju, vett ja... Misiganes see oli :D Hommikul armas tervitus telefonis :)

Tänasest päevast sai ootamatult väga kiire päev. Aga lõpukingad nüüd olemas ja seega üks mure vähem. Elasin õuntest ja banaanidest, praami peal viimaks andis näljarott minus alla ning mugisin mõnuga pannkooke singi ja juustuga. Nüüd punnu täis, "Kuningate heitlus" käepärast ja hea olla - varsti kodus :)

Õnneks ei ole järgneva paari päeva peale suuremaid plaane tehtud, saab veidi hinge tõmmata.

Elu keeb

Ma pole siia niiiiii kaua enam midagi (normaalset) kirjutanud! Kahju ka... Igastahes, nüüd võtan ennast viimaks kokku ja teen selle ära. 'dis 's gonna be a loooong post ;)

Kust alustada? Vahepeal on olnud võimatult sündmusterohke periood, eksamitest rääkimata. Noh, eksamitest sõna otseses mõttes rääkimata. Tegelikult nii palju võib öelda, et kui mul pärast eesti keelt oli tunne küllaltki hea, siis edaspidi läks kõik allamäge - õnnevaru hakkas otsa saama, ja, nagu ma kahtlustasingi, siis mate jaoks oli karikas tilgatumaks kuivanud. Inglise keelega läks nii, et õppimist alustasin eelmise päeva õhtul kell öö. Vaatasin essee ja kirja üle, veidi ka veaohtlike sõnu. Kõik. Hommikul eksam - no worries! Alustame siis kirjutamisosaga ja muidugi mul pea tühi... Ja reporti ma ka ei olnud läbi vaadanud. Nice! Lõpuks sain midagi paberile ja vaatan - 5 min aega I osa lõpuni ja mul kiri läbi lugemata ja ümber kirjutamata! Oi, kuidas mu käsi värisema hakkas ja südamest sai koolibri (oh, the irony...). Nitroga kirjutasin midagi, käekiri veelgi loetamatum kui tavaliselt. Jõuan "Yours sincerely" kohani ja, komisjon loomulikult: "Aeg on läbi." mina: "ääääää, meee alustasime ju 1 min hiljem!!". Haarasin viimasest päästvast õlekõrest kinni ja oi, kui see oleks murdunud... Aga õnneks mitte. Sain oma kirja lõpu ka kudiagi ära pressitud, "yours" läks esimese katsega valesti ja tänu sellele lõputekst veidi paigast ära.. Aga savi! Valmis sain, kuigi tunne oli selline, et ma kohe suren vist. Püüdsin oma allkirja anda, märkasin, et olen ainuke klassis, ebaõnnestusin, kõndisin väikese tiiru pinkide vahel selaal, kui komisjon mind veidi haletsevalt jälgis, kuupäev ka kuidagi juurde ja käis küll. Terve pooletunnise vaheaja või ma ei mäletagi kui pikk see oli, närvasin fuajees. Ausalt, ma ei mäleta, et ma kunagi niiviisi värisenud oleks... Keelestruktuuride ja lugemise ja kuulamise osad olid juba veits chillimad õnneks. Loomulikult kuulamisel hakkas makk präkkima ja saime seal mingi 5 min kindlasti niisama vahtida. Pärast teist allkirja andes avastasin, et esimene allkiri läks ikka suht metsa küll - pool susserdist puudu :D

Mate... no sellele ma vist ei mõtle ka parem. Õppima hakkasin neljapäeva paiku, eksam oli möödunud esmaspäeval. Ja terve aasta olin mõelnud, et kui ma pean mate võtma, siis hakkan mingi jaanuarist juba õppima ja teen kõik korralikult. Kus sa sellega! Tegelikult süüdistan kõiges "Varjud" filmi, aga sellest veidi hiljem. Imelik oli see, et ma ei läinudki mate peale närvi. Kahtlustan, et mul üldse närvamise närvid ära kasutatud, kuna üldiselt nad ei toimi (näitekaga esinemised - nothing; tantsimine - nothing; 800m jooks - nothing... inka lõpu jätame välja, seal ma olin juba omadega kraavis). Vahel on see hea, vahel halb... Eksam oli ikka korralik pähkel. Tervitan kõiki, kes tegid A-varianti ja said hoopis erinevad vastused... Tahaks ikka oma 60 punkti kätte saada, aga olukord on vägagi nutune... Isegi pärast lõpetamist ei olnud seda head vabanemisetunnet, mida ma nii kaua oodanud olin.

Tegelikult on mul kaks eksamit veel tegemata. Nimelt koolikad: inf ja musa. Need saab aga juba täna kaelast ära - "Varjud" esilinastus 18.00 kultuurikeskuse kinosaalis! Kui Helina mulle esimest korda rääkis ideest teha Kiilis esilinastus, valdas mind kabuhirm. Nõustusin vaid tingimusel, kui tema mulle tomatikilbiks tuleb ja ma midagi väga rääkima ei pea. Vahepeal aga toimus selline ootamatu pööre, et paar nädalat tagasi klassi nö lõpugrillil sai tehtud "Varjude" test-vaatamine. Esialgu olin ka selles osas väga skeptiline ega teadnud, kas see on ikka hea mõte, aga suudeti ümber veenda ja nii see teoks saigi. Praegu tagantjärele mõeldes on mul väga hea meel selle üle, sest nüüd mul ei ole enam tänase õhtu ees hirmu (eriti...). Ja meil on muidugi parim klass, ainuõige testpublik! Love ya guys! :*
Aga tänasest esilinastusest ja "Varjudest" üldse tuleb (millalgi) pikem postitus :)

Mis vahepeal veel tehtud on peale filmiasjadega jamamise? Eelmine neljapäev sai Rakveres käidud võistlustel, 800m nagu ikka.

(uhuuu kõne - sain tööd just praegu! :D)
Rakveres oli ilm ka muidugi väga omapärane - kuumus, vihm, äike, paks õhk. Aga õnneks täpselt minu jooksu ajal oli klaar, tulemusega võis ka rahule jääda. Aga jalg oli tükk aega ai-ai-ai... Nüüd õnneks peaaegu timmis, üritan mitte uuesti ära rikkuda. Vajan jooksmist! Teisipäeval sai ka 800 uuesti võisteldud, aga sellest me ei räägi, see oli feil...
Mis veel? Omnomnom suht viimased 2 nädalat nii, et süda paha... Kõik mate kaela jällegi. Nüüd normaliseerumisperiood.
Eelmine kolmapäev käisime Tiiu Heldemal külas. Armastan ta korterit! See on lihtsalt liiga lahe! Mis seal? Mugisime, rääkisime juttu, niisama chill.
Teisipäeval oli tantsukaga pisukene grill ja sai jälle süüa mõnuga. Tervitan grillmeistreid Salinit & Karinit ja geeniuseid, kes grillimise jaoks poest sütt ja süütevedelikku osta ei mõika :D
Eelmisel reedel oli lisaks kõigele veel maavanema vastuvõtt - pidulik lõunasöök Linnumäel. Istusin seal ja mõtlesin olukorra utoopilisuse peale: mingi kamp üles löödud ahvikesi istub ülipiduliku laua ümber üritades meeleheitlikult järgida enese kehtestatud etiketti vastavate sündmuste tarbeks, samas silmanurgast piiludes, et ega ma nüüd midagi valesti ei tee. Teisi selliste mõtiskluste saatel salaja jälgides tuli hullumeelne tahtmine itsitada.

Üks põhilisi asju viimase nädala jooksul on tegelikult olnud ilm - niivõrd võrratu lihtsalt!! Ja mina olen toas õppinud... Ei, ühe korra õppisin õues ka, aga siis korraldasid sipelgad mulle ründeaktsiooni ja pagendasid tuppa. Aga nüüd, homme loodetavasti õue lugema ja päevitama! Võtsin raamatukogust juba Kuningate Heitluse esimese osa ja olen Troonide Mängu seriaaliga kerge naksirull. Vabandust! :D
Oi, ja mis mul meenus - Tikka sai veel viimase võimaluse mind ära kasutada! Homme pean tegema presentatsiooni mingitele inglise keele õpetajatele. Kuna mul on kool nagunii läbi, siis mõtlesin, et trolliks veits ja panen vist Sorry For Party Rocking t-särgi, sädeleva seeliku ja hõbedased retukad. Preseka teemaks ju "Estonian traditional music" :D Ausalt, ma vist teengi seda :D :D :D Kes ikka elu lõbusaks teeb, kui ise ei tee.
Oiiii ja mis mulle meenus... eilse hommikupooliku veetsin õppelaenu taotlusega jamades... täna veelgi jamanud sellega ning tunnen kuklas juba kuuma hingust - tähaeg 31. !! Kahjuks vist kohale ei jõua õigeks ajaks (tervitan kõikvõimalikke tööameteid, kes ei suuda tõendeid inglise keeles väljastada...), aga loodan, et loeb siiski see kuupäev, millal posti pannakse... Äkki nad halastavad mulle?

Aga nüüd, et lõpetada ikka positiivsel noodil, siis see võtab väga hästi minu praeguse elu kokku:

And I don't know for sure where this is going

Still I hope for more, and more

Alexander Rybak - Funny Little World

Nothing else matters

Ketrab Metallica tuntuim lugu. Cliché. Ei huvita. Lihtsalt, nii palju on mõtteid praegu peas keerlemas. Ja see laul võtab kõik kokku...


So close no matter how far 
Couldn't be much more from the heart 

Südamest: on, mida kahetseda, on, mida mitte kahetseda. Kuid muuta pole midagi. Puudub tagurpidikäik. Tsiteerides Lennart Meri: "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis". Isegi, kui süda tilgub verd...

Never opened myself this way 
Life is ours, we live it our way 
All these words I don't just say 
And nothing else matters 

Igapäevane maskiball. Milline roll praegu? See, keda näinud vähesed. Võõras. Lausumata sõnade vardja, kel samuti vahetevahel katel üle keeb. Ning siis ta räägib. Üksi ja pimedas ja hääletult punub sosinate võrku, kuni toast on saanud hingele ahistav külm kong.

Trust I seek and I find in you 
Every day for us something new

Minevik ja olevik ja tulevik. Sina ja mina. Möödunut meenutatakse ja nutetakse taga, eesseisvast unistatakse ja vesistatakse samuti. Aga kuhu jääb olevik? Olevik on kaduv, vaid hetk... 

Ma ei teagi, kuhu jõudnud olen. Iga sammuga venib värske haav üha suuremaks; iga sammuga tuhmub vana marrastus. Edasi või tagasi?

Open mind for a different view 
And nothing else matters 

Milleks õelus ja kadedus? Igaühel on omad valikud, igaühel erinevad iseloomud ja suhtumised. Aga mis pärast peab kõigega kaasas käima limane ebatolerantsus ja kaikate kodaratesse loopimine? Usun, et kõikvõimalike eriarvamustega suudetaks paremini leppida, kui inimesed õpiksid end ilma vastasleeri pihta sihitud tumedate nootideta väljendama.

Never cared for what they do 
Never cared for what they know 
But I know 

Mäletan veel seda. Kas praegu on teisiti?

So close no matter how far 
Couldn't be much more from the heart 
Forever trusting who we are 
And nothing else matters 

Lähedal. Veelgi lähemal. Südames...

Never cared for what they say 
Never cared for games they play 
Never cared for what they do 
Never cared for what they know 
And I know 

Ja las see jääb! Kõik muu on täiesti ebaoluline. Ütleme, et ei huvita - kui suur protsent sellest väitest on enesele valetamine? Seda tean kindlalt: osa meist jääb alati ekslema jäiselt udusesse hämarusse.

So close no matter how far 

Couldn't be much more from the heart 

....

no, nothing else matters

Esimene eksam - tehtud!

Eile oli see päev, kui lõime letti kõik oma 12-aastaga avastatud kirjutamissaladused... või ka mitte. Igastahes tehtud nüüd see on ja muuta midagi enam ei saa.

Pühapäeva veetsin vanade kirjandite uurimise, näidete ja võimalike teemade kohta väikeste mõttearenduste ülesmärkimise tähe all. Tagajärjeks peavalu, läksin jooksma ja hakkas veidi parem. Õiget sellist närvi sisse ei tulnudki tegelikult, kuigi ega hommikul väga und ka polnud. Päike naeratas aknast sisse, tuju hea. Ilus hommik oli, ausalt! Tegin omale kuuma šokolaadi (jee unustasin, et kasutasin viimane kord kogu tärklise ära, seega pidin mannaga läbi ajama), mugisin küpsiseid, vaatasin veel viimaseid asju üle ja astusingi uksest välja. Abituriendid kihutasid kõik uhkelt masinatega kooli poole, sain kolm sammu koduuksest eemal Annika auto peale :).

Eksam toimus jaotatuna Heldema ja Liivati klassidesse. Sattusin õnneks esimesse, seal on minumeelest kuidagi palju mõnusam õhkkond. Esimene emotsioon teemasid vaadates oli "Palun... miks??", kuni jõudsin viimase variandini ja suu venis kõrvuni: keeleteema! Yay! Kirjutasin mõningate muudatustega ümber ühe oma vana kirjandi, pressisin ajus peituvast lingvistikafailist viimast. Jääb üle vaid loota parimat... Tegelikult ma ei taha sellel enam kauem peatuda, ma niigi ei suuda uskuda, et mul sedasi luckynud on viimase aasta jooksul... Loodan, et õnn matemaatikaeksami ajaks otsa ei lõppe.
Ja veel.. mul oli kaasas hiiglaslik tume šokolaad, mille ma peaaegu kõik ära mugisin, kuigi poole peal oli juba süda paha. See vastik tunne oli saatjaks terve päeva. Ei olnud meeldiv. Saime veel eksami ajal turgutuseks kaks pirukat. Loomulikult pistsin need ka kinni lootuses selle võrra paremini kirjutada :D

Pärast eksamit toimus elav muljetevahetus algul kooli ees ja jätkus siis Roograhus, pitsaviilud hambus. Tuleb tõdeda, et iga päevaga veendun ma üha enam, et meil on lihtsalt parim klass ja selle võrra muutub lähenev lõpp aina kurvemaks. Roograhule järgnes tunnike kodus meeldivat lebotamist (tegelikult oli igav :D) ja siis juba Selverisse ja edasi lõbus "klassiõhtu" Rannakas (ja mujal). Pagan, kui külm mul oli vahepeal!

Täna lõi ema rõõmuga hommikulauas mulle ette ajalehe ja kuulutuse linna tervisepäevast. Nonii, 4 km jooks algab paari tunni pärast. Ilus ilm, oleks ise nagunii jooksma läinud. Vahet pole - võin siis samahästi võistelda. Mõeldud - tehtud. Staadionile minek. Ja jälle oli nii paganama külm! Päike on reetlik...

Õhtupoole jällegi staadionile tagasi, seekord kohtunikuks heidete avavõistlusele. Ma vist üldse ei õpi oma vigadest, sest juba kolmandat korda 24 tunni jooksul külmetasin ennast lolliks. Aga šoksi sai ja see oli hea! (kuigi täiest plaaniväline tänases). Kerge päikesepõletus.

...ja kaks möödunud pühapäevase tähtajaga TÜ viimast kursusetööd on siiani saatmata.... ohjah...