Väiksed hetked

Tagasi Manchesteris juba pea kaks nädalat, rakendan ringi. Seda, teist, kolmandat - rõõmus meel, kui midagi õnnestub... ja siis tuleb see hetk hilisel õhtutunnil, mil peaks hakkama magama minema, kuid just tol pimedal minutil otsustab kogu maailm kaela sadada. Miks üldse rassida?

Sulgen silmad ja unustan... ?
Aga...

Nii palju on vett, et otsa ei näe
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja annaksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.

(Ruja - Teisel pool vett)

Koju!

Istun Manchesteri lennujaama põrandal ja järan Hallsi. Kell on kohaliku aja järgi 4:15. Miks ei või ootesaalis vähemalt üks pink olla??? See selleks, põhiline on, et LÄHEN KOJU!!! 10 päeva kõige kallimaid :) Kui ma vaid haige ei oleks... Miksmiksmiks?!?! Parim ajastus lihtsalt mingil hullul gripiviirusel. Palun tahan kohe terveks saada!

Üks põhjus, miks neljapäeva öösel isegi Manchesteri lennujaama suunduva bussiga sõita meeldiv ei ole on purjakil noored ja alksilehk. Britid ei oska juua. Ja külma ka need neiud ei karda, ilusti kell kolm öösel kakerdatakse kokteilikleidikestes ringi. Vähemalt bussijuhid on normaalsed.

Tegelikult ma ei jõua ära oodata Eestisse saamist, kuna Manchester on puhtuse mõttes paras pommiauk. Kui ma varem pidasin Tallinnat mustaks, siis nüüd tundub see suisa paradiisina. Vähemalt toredad uued sõbrad kaaluvad seda veidi üles.

Võtsin kõik vajaliku kaasa??? Iial tea.... Eks tunda annab.

Võitlus

Mõnikord lihtsalt elu on nagu South Manchester Parkrun - kümme korda kõhuli mudas, pori kõrvas, käsi marraskil ja botased nagu kaks akvaariumi, kuid vaatamata sellele tuleb ikka püsti tõusta ja jätkata. Jääda maha - siis sinna sa jäädki! Hambad huulde, paar sügavat hingetõmmet, silmad kinni, üles ja edasi, kuna keegi sind seljas kandma ei hakka.

Sa võid mu pangakaarti lukku ajada, õpilaspileti ära kaotada, postkontori markidest tühjaks teha, majakaartile prao sisse lüüa, uued saapad kuluma panna, iga päev toiduks friikaid ja burksi pakkuda, ainukese hariliku pliiatsi rotti lasta, mind lähedastest eemal hoida, mitte lasta rahvatantsuga tegeleda, mumfordide kontserdi piletid poole tunniga välja müüa, näidata MyManchesteri portaalis "there is a problem with your accommodation application", hunniku koduseid töid kaela visata, tolmuimeja juhtme pistikupesaga mittesobivaks muuta, lihased valutama panna, but Life, you fucking bitch, I'm challenging you to break me!

Tore päev oli muidu, ostsin šokolaadi.

Quote of the day

"All we have to decide is what to do with the time that is given us."

-Gandalf, The Lord of the Rings

Sein

Las kõrgub

ja üle pragunend ääre valgub

kõik, mis sõnadest järgi

Las sulab

ja pakitsva mürgina pressib

läbi tellise soolvesi

Mis õhust on sündind ja tuulest kantud, sinine ja helkiv

ning nukker nagu tahkuv vaha kustund küünlal

See upub olematusesse, üks hetk korraga...

Jääb üle vaid naeratada

ning vaikides silmitseda peegelpilti

elavhõbedal

Lööb värelema uksemeri sulavas ajaliivas

Ning sulgedeta lind ikka serenaadi laulab

tilkuval tellisel

falsett luudes heliseb

kuni kaob seegi

Art. Life.

In the Attic by Brooke Shaden

Unetu

Kell on kaks öösel. Eesti aja järgi neli öösel.

Ikka juhtub.

Üritasin tund aega magama jääda, vähkresin, lugesin lambaid, mõtlesin, et inglismaa blogi peaks kirjutama, mida iganes... nothing. Siis otsustasin, et OK, aitab, läppar lahti ja hakkasin rahvatantsuvideosid vaatama, tõenäoliselt inspireerituna tänaõhtusest võistlustantsutunnist. Tšatša, džaiv, valss :)
Lõpuks jõudsin videotega vene rahvatantsuni välja. Crazy. Just crazy. Zero gravity.

Tegelikult tahaks tantsida. Koguaeg. Arvutasin, palju mul tantsutundides käimine maksab ja mõistsin kurba tõde: armastus tantsimise vastu hävitab mu rahakoti. Täielikult.

Peace