Las kõrgub
ja üle pragunend ääre valgub
kõik, mis sõnadest järgi
Las sulab
ja pakitsva mürgina pressib
läbi tellise soolvesi
Mis õhust on sündind ja tuulest kantud, sinine ja helkiv
ning nukker nagu tahkuv vaha kustund küünlal
See upub olematusesse, üks hetk korraga...
Jääb üle vaid naeratada
ning vaikides silmitseda peegelpilti
elavhõbedal
Lööb värelema uksemeri sulavas ajaliivas
Ning sulgedeta lind ikka serenaadi laulab
tilkuval tellisel
falsett luudes heliseb
kuni kaob seegi
No comments:
Post a Comment