Uus pakend

Vana väljanägemise aeg sai ümber, eks see blogi ole päris eakas ka. Nüüd tegin veidi Aavikut ja "Tere tulemast meelelasse!". Nagu söökla või võimla... kanala, asula, sigala, luulela, koidula... la-tuletis, nagu sõbrad filoloogid hästi teavad.

Sisu jääb ilmselt ikka samaks, s.t kirjutan nõnda nagu parajasti tahtmine ja tunne on.

Praegu on tunne, et tahaks hoopis ühte head raamatut lugema hakata. Peab ilmselt homme raamatukogus käima.

Vaatasin saadet looduslapsest Mari Metsallikust ja mõtlesin, et küll on tore, kuidas üks inimene on lihtsas elus õnnelik.

Armastan sind kaugelt

Armasta mind kaugelt

palun armasta mind kaugelt

ja ma armastan sind kaugelt

nii vähe-palju kui ma saan

Dagö - Armasta mind kaugelt

Olid ajad, mil ma ei sallinud Dagöt absoluutselt. Lauri Saatpalu hääl lihtsalt häiris mind tohutult. Olen üldse lauljate häälte suhtes väga valiv, just hääletämbri. On päris palju neid, kes mulle just sel põhjusel ei meeldi. Ja ma ei saa sinna mitte midagi teha, kui välja arvata ootamine. Dagö on hakkanud mulle südamesse pugema. Kunagi seostus mulle Dagöga alati Maris miskipärast (Maris, mul pole sinu vastu küll kunagi midagi olnud :D). Praegu mängib mul eelpoolmainitud lugu jälle ja jälle ja jälle.... Nii kaunis... Olen alati paraku selline sentimentalist ja romantik olnud, et ilus laul ikka toob pisara silmanurka. Seetõttu ei salli ma ühte Dagö laulu, kus "hall peni jalgu veab", kuna mul tuleb alati liiga elavalt see õnnetu loom silme ette ja pisar tahab tulla.

Istun kodus (Hiiumaal siis) ja mõtlen möödunud aegade üle. Eksamid on viimaks tehtud, täna sai saadetud viimane essee ja nüüd on mul lõpuks ometi aega hinge tõmmata. See on uskumatu, kui palju mina, elu ja mu ümbrus on muutunud. Olid ajad, mil ma õppisin suruma maski alla kõik tunded. Praegu näitan ma neid vist pigem valikuliselt, kuid tegelikult olen tohutult emotsionaalne. Kriitika teeb haiget, sest ma ei oska ise inimestele väga halvasti öelda. Mõnikord tahaks küll. Inimesed, kes on mulle kallid, on justkui osa minust, neile tahaks anda kõik. 

Üks mõte tänasest: tantsus tunnen end tõeliselt omas elemendis. See on üks väheseid kohti, kus ma olen võimeline end täiesti vabaks laskma, tegema sisuliselt kõike, naerma, nutma, mida iganes vaja. Hing vaid heliseb sees. Väidetakse ju, et näiteks lauldes kaob kokutamine. Minul kaob tantsus hirm. Lees olen leidnud lihtsalt nii ägeda seltskonna, et kui mõnikord kuulen inimesi kurtmas oma sõprade halbade kommete või käitumise üle, siis pole minul midagi kaasa rääkida. Mõtlen vaid omaette, kuidas mul on sõpradega vedanud. Tantsurahvas on lihtsalt veidi teistmoodi rahvas. Ootan juba suure õhinaga tantsupidu ja seda ühtekuuluvustunnet, mida see annab. Ilmselt on mul iga kontserdi lõpul pisarad silmas. Vahel tahaks lihtsalt kogu maailmale kuulutada oma armastust - praegu on üks selline hetk. Igastahes, sõbrad, kui te seda loete, siis teadke, et te olete mulle kallid! Ja mul on maailma parim ema, kogu komplekt!

Tulles tagasi laulu juurde... Mõnikord on tõesti parem kaugelt armastada. Näiteks Eestit, Hiiumaad ja kõike kaasnevat õppisin ma armastama alles eemal olles. Iga lilleõis, jaanilõke, päikeseloojang on nüüd sada korda ilusam, kordumatu... Tahaks ta kinni püüda ja taskusse pista, et hellal hetkel uuesti imetleda.

Igaühe südames on täpselt nii palju armastust, kui seal olla laseme. Elu on raske, ma tean. Aga sellele keskendumine ei muuda elu kunagi kergemaks. On asju, mida me muuta ei saa ja on asjad, mis võtavad aega. Aga on ka asjad, mis on siin ja praegu ja kannavad endas headust mis võib muutuda armastuseks, kui me sellel juhtuda laseme. Kui me kõik keskenduks positiivsele, siis polekski ju elu enam nii jube, või mis? Tegin kunagi ammu sellise eksperimendi iseendaga, et otsustasin iga päev teadlikult teha ühele inimesel komplimendi. Mitte sellise sunnitud tunnustusavalduse, vaid lihtsalt valjusti märkida seda, kui mulle miski meeldis ja hoida suu kinni, kui miski ei meeldinud. Huvitaval kombel läks mu enese olemine iga päevaga üha kergemaks, õhulisemaks. Tundsin, et ma ei võlgne kellelegi midagi ja keegi ei võlgne mulle midagi, tundsin end vabalt. Tunnen, et peaks uuesti seda eksperimenti proovima. Mõne hetke ajel sündinud ebaviisakuseta ei jää maailm küll mitte vaesemaks, pigem vastupidi. 

Kuidagi tühi

Täna on selline tunne: ühest küljest suur kergendus, rõõm, vabadus, teisalt ängistus, närvilisus, piiratus. Ei teagi, kumba valida. See on nagu vastastikused energiad joogas, või yin ja yang, või kaks kalakest kalade tähtkujus - üks ujub üles, teine alla. Sellises seisundis on tegelikult väga raske viibida, kuna ükski ettevõtmine ei taha sujuda. Täpsemalt - ühtegi ettevõtmist ei taha üldse ette võtta. Tahaks lihtsalt, et päev saaks juba otsa ja algaks uus ja loodetavasti parem. Asjad, mis sinna ei kuulu, vedelevad põrandal, aga käsi lihtsalt ei paindu midagi ära koristama. Tahaks ka olla nii tubli nagu inimesed 100 aastat tagasi. Ilmselt on mul lihtsalt endaga igav.

Sain viimaks läbi raskuste valmis oma loovkirjutamise aine novelli, millega ma kuigi rahul ei ole. Nüüd on veel vaja teha üks referaat, mõned kodutööd ja viis eksamit. Siis põrutan Hiiumaale, kuna täiesti juhuslikult sain sinna suveks töö. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis sel suvel tööle minna, kuna on niigi palju igasuguseid ettevõtmisi alustades tantsupeost ja lõpetades Lee laagriga. Tagatipuks tuleb suvel võib-olla ka ära teha praktika. Ja juba augusti lõpus sõidan ära Rootsi. Uskumatu. Kes oli see, kes aasta tagasi vandus, et tema ei taha lähima paari aasta jooksul mitte kuhugi Eestist välja reisida? Sees on vasatkad tunded, aga ma loodan, et kõik läheb hästi - see on kõigest üks semester.

Järgneva kahe nädalaga tuleb läbi lugeda kõigest 1553 lehekülge. Dostojevski "Kuritöö ja karistus", Brönte "Jane Eyre" ning Poe "Luulet ja jutustusi". I can do it. Or maybe not... Praegu on käsil Goethe "Noore Wertheri kannatused". Kirjandusainete võlud ja valud.... Ma lähen parem lugema.

Tahan (Hiiu)maale

Wäää! Laske mind maale elama! Õues on nii ilus ilm ja mul pole seal midagi teha. Lihtsalt päevitada või lamaskleda ma ka ei taha, tahan seal midagi TEHA. Õnneks varsti saab Hiiumaale :)

Aga kunagi ma lähen sinna päriseks tagasi. Minu ideaalne tulevik: õpin eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, sõidan oma seitsme kompsuga Hiiumaale ja elan talumajas. Naabrite majakatust võib ehk silmapiiril märgata, kui sedagi. Siis on mul igasuguseid loomi - kindlasti koer ja hobune ja võib-olla ka kanad ja kitsed. Ja kasvuhoone ja aiamaa ja õunapuuaed ja lillede all lookas peenrad. Koht, kus kedagi ei häiri see, kui ma vahest omaette ilma selge põhjuseta naeratan ja paljaste varvastega üle muru tantsin. Ja kunagi teevad minu lasped samamoodi sama väikese majakese õuel.

Pean vist siiski tööl ka käima? Oma ideaalses unistuses on töö ja hobi üks ning ma armastan mõlemat palavalt. Tahan noortele midagi anda, jätta neile mälestuse ja jälje tulevikuks, mis jääb neid edaspidi eluteel saatma, aitama õigeid valikuid teha ja üleüldse lihtsatest asjadest ning elust enesest rõõmu tunda. Seega tahaksin olla õpetaja... õpetada koolis eesti keelt ja kirjandust ja lisaks sellele rahvatantsu. See viimane näib küll hetkel kättesaamatum, kui esimene, kuid miski pole võimatu. Räägime viie aasta pärast uuesti. Mulle on küll mustmiljon korda öeldud, et õpetajatöö on mõttetu, korralikku palka seal ei maksta ja närvid näritakse läbi. Tantsimine on veel mõttetum, selle eest ei maksta üldse mitte midagi. Aga kas kogu elu tõesti seisneb siis vaid rahas? Mul on selja taga kogemus, mis tegi mulle puust ja punaseks: elu ei seisne rahas, maines ega teistele meele järele olemises. Elu seisneb õnnes - selles, et oleksid ise oma tegemisi tehes piiritult õnnelik. Teistmoodi elada on piin. Seetõttu ma ajangi vaatamata kõigele taga oma unistust - tants võib kõrvaltvaatajale näida küll äärmiselt tühine lõbu, kuid mina oma elu ega iseennastki ilma selleta ette ei kujutaks. Samuti nagu ei kujutaks ma ette kogu elu veetmist linnakeskkonnas (nagu Tallinn). Peatus siin on vaid ajutine, aga vajalik samm unistuste poole.

Üks tarki inimene ütles mulle väga ilusasti: ma näen, kuidas su silmad säravad, kui räägid oma plaanidest. Kurb on vaadata neid noori, kes on läinud vanemate soovil õppima ärijuhtimist või juurat, sellest vähimatki rõõmu tundmata. Paarikümne aasta pärast võivad nad küll omal alal teenida korralikku palka, kuid selle hinnaks on antidepressandid ja hall maailm. Palun, noored inimesed, ärge tehke seda viga! Kuulake oma südame häält!

Ahjaa, praegu meenus, et kunagi lugesin raamatut, kus oli kirjas midagi sellist: pane oma unistused kirja, siis on nende tõekssaamine tõenäolisem.

"Taha palju, saad vähe. Taha vähe, ei saa mitte midagi."

Uhuhuu... mul on blogi?

Oleks vist aeg sellele blogile taas elu sisse puhuda. Ei mäletagi enam, millal viimati kirjutasin või millest ja ei viitsi järele ka vaadata.

Loomulikult on vahepeal igasugu asju toimunud, kõigest sellest kirjutada läheks vist paljuks. Seega alustan hetkeseisust.
Peaksin õppima teisipäeval tulevaks morfoloogia praktiliseks eksamiks, aga noo ma ei teaa... olen nagu õppinud ja nagu oskaks ka ja siis ei jaksa rohkem.  Aa ja väike vahemärkus ka - see, et ma eesti filoloogiat õpin, ei tähenda, et ma olen kõndiv ÕS. Ma teen õigekirjavigu, sageli ka täiesti teadlikult. Üldse on mu hinges mäss igasuguste ortograafianormingute vastu. Teisalt saab mu ratsionaalne mõistus aru, et see on siiski vajalik ühiskonna toimimiseks. Pean tunnistama, et olen juba osaliselt langenud selle needuse ohvriks: viis esimest bookmarki minu browseris on: EKI keelenõuanne, ÕS, eesti keele seletav sõnaraamat, eesti keele käsiraamat ja eesti-inglise masintõlkesõnastik. Tänan tähelepanu eest, lähen nüüd edasi. Viimasel ajal olen üldse kuidagi selline rahutu, peaks ja tahaks nagu teha igasugu asju, aga kuidagi ei saa ennast kokku võetud, et tegutsema hakata. Koukisin sügavkülmast topsi maasikaid, sulatasin (osaliselt) üles, toppisin mingi hulga neist koogile, mis just hetk tagasi ahjust lahkus ja ajan nüüd ülejäänuid kahvliga mööda kaussi taga. Mmmm... suhkrune. Tegelikult ei peaks ma neid sööma nii agaralt, aga see selleks. Mõned elutõed:

Elu ilus, elu valus, 
ilus poiss on elu alus! 

Kui tahad kaski raiuda, 

siis raiu hästi madalalt, 

kui tahad neidu suudelda, 

siis suudle hästi palavalt! 

Kui sina mind ei armasta, 

siis sõidan ära Aafrika, 

abiellun ahviga 

ja lapsed saavad sabaga!

Zetod "Tšastuškad" 

Jep, this is how I roll. Värvisin juuksed hennaga punaseks. Oranžiks... punaseks. Ma ei tea, midagi vahepealset tuli sellest. Saan nüüd olla tõeliselt "väike aga tige" (tsiteerides Alarit). Mõnikord vist tõesti on minuga raske; olen isepäine, kirglik oma ettevõtmiste suhtes, kannatamatu, kohati liiga värvika fantaasiaga, nõudlik, emotsionaalne, "tööd ei ole mõtet poolikult teha" jne. Kipun neid omadusi nõudma ka ümbritsevatelt. Ega alati kõik tingimata nii ei ole, aga need on märksõnad, mida olen enda puhul täheldanud. Palju õnne siis, Alo - aga sa juba tead nagunii.

enne

pärast

Tegelt ma peaks minema nüüd koogile glasuuri peale tegema, sest mis on üks kook ilma glasuurita? Paras plönn!

Kuhu mu sõrmus kadus??!?

Mulle meenus, et olen ühes aines endiselt novelli võlgu....

Kärdla

"Mitte kunagi ei taba siin merelinnas südantpigistav kitsus nagu sisemaa väikelinnades."

 (Mati Unt Aino Kallase suu läbi näidendis "Vaimude tund Jannseni tänaval", seal öeldud küll Pärnu kohta, kuid sobib ideaalselt ilmestama minu mõtteid Kärdlast)  

Tavaline hommik

Lösutan diivanil, näsin šokolaadi ja hammustan präänikut peale. Tavaline hommik.