Viimaks jõudiski see pikalt-pikalt ettevalmistatud sündmus kätte.
Esimesed laagerdujad saabusid lasteaeda juba laupäeval, siis hakkas mul kole kiire, kuna laupäev-pühapäev pidin lisaks laagri sisseseadmisele veel tööl olema. Laagrilistel läksid laupäev-pühapäev-esmaspäev peamiselt mõnulemisele, tantsima hakkasime asjaolude sunnil alles esmaspäeva õhtul. Mis seal ikka, saigi ujumas käia ja Kärdlas ringi kolada ja võrku mängida rannakas. Mina jäin neist lõbudest veidi ilma, aga need ongi organiseerimise rõõmud-mured.
Esmaspäeval pidasime maha ühe toreda Lee hiidlaste korraldatud orienteerumismängu. Leekad jagati kolme võistkonda - "maha" jäid ainult kadunud hinged Priit ja Erik, kes otsustasid, et oleks äge jalgratastega 30 km Kassarisse ujuma minna. Kõlas uskumatult, aga tõesti nad seda tegid, Erik ilma särgita lausa. Orienteerumismängust siis - suur täna eeskätt Kaja-Liisile ja Marisele, kes tegid põhilise töö mängu ettevalmistamisel. Osaleda ei saanud ka meie isehakanud hiidlased Alari, Erik ja Alo. Paigutasime end koos nendega punktidesse, kus oli vaja täita erinevaid ülesandeid (näiteks tassida vett merest kaussi või koguda vett inimketi abil mõõdunõusse). Kokkuvõttes paistis, et kõikidel oli lõbu laialt ja saadi veidi teadmisi ka hiidlaste ja Kärdla kohta.
Hele ja Maido saabusid teisipäeva hommikul bussiga. Olime parajasti trenni tegemas, kui vaatasin kella ja hakkasin mõtlema, et kas nad mitte kohal ei peaks juba olema. Väike kõne ja selgus, et nad istusid juba mõnusasti kusagil tundmatus kohvikus (Gahwas siis). Õhtupoole sai nendega esimesed "päris" trennid ka tehtud. Tuletasime vanu asju meelde, soojendasime üles Maido "Polka Burleski" ja tüdrukutega Feršeli "Üts Paigakese". Väga tõsiseks trenniga keegi minna ei jaksanud, selja taga terve tantsupeoaasta ja pidu ise. Võtsime vabalt ja nautisime - nii kuni reedeni. Vahepeal käisime loomulikult ka ujumas ja igaõhtune tava oli Rannakas vollet mängida. Tekkis ka väike n-ö Lee bänd (Priit - akordion, Siim - kitarr, Märt - tamburiin, Ardo - ksülofon ja kõik teised erineva häälega kaasa röökides).
Ardoga esimest hommikusööki valmistamas
Ahjaa, ja toidutegemine oli ka väga toredasti ära jaotatud. Tegime esimese päeval tabeli ja määrasime toimkonnad - kaks inimest, kes teevad süüa ja kaks, kes pärast nõusid pesevad ja koristavad. Võtsin endale vabatahtlikult peamiselt hommikusi pudrutegemistoimkondi, kuna teadsin, et nagunii läheb uni varem ära kui teistel. Äratuslauluks kujunes kiiresti ühel tantsupeol olnud laul maakondadest, mille nime ma kahjuks ei tea, aga sõnad on umbes sellised "Tulge nüüd, tulge nüüd, tulge kiikamaie..." ja see on pääääris pikk laul ka. Hea oli tegelikult ärgata selle saatel.
Ühel õhtul otsutasid "vanad" leekad teha ära noorte rebaste (mina sealhulgas) suvine retsimine. Saime vett ja vilet, roomata ja jahu pähe. Maido lõikas mul terve salgu juukseid kah maha. Äratus muidugi öösel kell viis. Tegelikult oli tore :)
Reedene päev algas ärevalt - tuli tõsiselt alustada küpsetamist ja hoovi kordategemist, et laupäevaseks kohvikutepäevaks oleks kõik ilus ja tip-top korras. Paraku venis hommik pikale, kuna meil oli Mari-Anniga vaja veel hulk asju välja arvutada enne poodi minekut. Saatsime toimkonnad köökidesse laiali (minu koju, Kaiksi juurde, Marise juurde ja lasteaeda). Minu päev koosnes peamiselt autoga ringi sõitmisest ja poes käimisest. Pole vist varem ühe päeva jooksul nii palju süüa ostnud ja nii suure summa eest kokku. Viimased koogid veinisid öösse, osad käisid VLÜ kontserdil pargis ja osad Dagö kontserdil Rannapaargus. Väsisin ära ja läksin ärevate tunnetega magama kartuses, et me ei jõua asju valmis. Sannu teatas jägmisel hommikul, et tema oligi näinud unes, kuidas inimesed juba tulid ja meil ei olnud veel midagi valmis.
Martin teeb ka tööd
Küürakas kunstnik olen :)
Alo kamandab
Laupäeva hommik sai kolekiirelt otsa. Minul oli pea laiali, kõik sebisid, olin eelmine õhtu teinud nimekirja asjadest, mis tuleb veel ära teha ja selle külmiku külge kleepinud. Nüüd lisasin iga töö taha ka nime, kes vastutab, et ikka asi tehtud saaks. Ja juba oligi kell kukkunud 11 ja pidin kibekiirelt hakkama riidesse panema, et minna avamisele Eriku ja empsiga meie silti vastu võtma. Olin närvis ja pabistasin, et mis küll saab, kuna lasteaiast lahkudes oli olukord veel suht kaootiline. Kohvik avati ametlikult kell 12.00, mina jõudsin tagasi nii umbes pool tundi hiljem ja üllatuseks avastasin, et kõik oli korras ja müük toimus ja ohhh see õu oli saanund nõnda kauniks ja hubaseks! Ei oleks eales uskunud, et see võimalik on. Kõikjal askeldasin rahvuslikes riietes naerusuised noored ja mis mul muud üle jäi kui lihtsalt vaadata ja imestada. Tunnistan, et sel päeval ei teinud ma enam otseselt midagi, kuna ma lihtsalt ei suutnud. Mõistus oli kuidagi hajevil, üritasin vaid jälgida, et õigel ajal täistunnil tuleks õige kava peale ja kõik sujuks. Muus osas olin vist üsna kasutu, kuid lohutan ennast sellega, et hea organiseerimistöö näitajaks ongi see, kui organiseeritaval päeval ei pea organiseerija enam midagi tegema.
Imestasin ka selle üle, et kell 13.00, mil meil oli esimene etteaste, oli rahvast lasteaia hoovis 300 ringis. Uskumatu! Umbes sama palju oli kookide ja kõige magusa ümber tiirutavaid herilasi. Päeva jooksul hüppasin vilksamisi läbi paarist lähemast kohvikust ja neil oli olukord sama. Tundus, nagu oleks mingi maaväline vägi korraga kõik herilased täpselt kohvikutepäeva ajaks välja käsutanud ja Hiiumaale saatnud.
Oli nalja, oli naeru, oli imelikke vahejuhtumeid, oli eneseleidmist ja jäi mulje, et kõik olid selle juures õnnelikud. Päeva lõpuks ei suutnud vist keegi uskuda, et me tõesti saimegi hakkama. Kooki jäi muidugi palju üle, aga see-eest tulime kohvikuga plussi. Kiideti meie mõistlikke hindu ja loomulikult kultuurikava, mida lisaks Leele sisustasid Kohvitantad, Valdek Elmi ja rahvatantsurühm Kaktus Türilt.
Pühapäeval tuli end veelkord kokku võtta tunniajaseks kontserdiks Soera talumuuseumis. Kahjuks ei suutnud me võistelda Ott Leplandiga ja publikut oli kesiselt. Ilm oli väga palav ja tantsimine oli paras katsumus, aga vähemalt oli endal tore.
Ma kohe ei oskagi rohkem midagi öelda, suur-suur aitäh Leekatele ja kõigile asjaosalistele! Te tegite selle päeva (ja nädala) tõeliselt imeliseks. Kokkuvõttes - pea aasta aega kestnud planeerimine, organiseerimine, sobitamine, väsimus, tüdimus ja ajutine allaandmistunne oli tegelikult täiesti seda vaeva väärt!
P.S. esmaspäev-teisipäev-kolmapäev tukkusin ja magasin igas võimalikus kohas ja igas võimalikus asendis. Ilmselt siis ikkagi oli väsitav nädal. Aga siinkohal aitäh Alarile, kes meid Aloga lahkelt oma maakoju külla kutsus (või no pigem pressisime end ise sinna, aga Alari kannatas välja :D ). Nii hea oli vahelduseks end täiesti unustada jõesillale varvastega kalu toitma ja mitu tundi jões mütata ja tammi ehitada. Aeg ei omanud enam mingit tähtsust. Puhkasin tõesti välja kõigest :)
Ei, ma ei soovi teada saada rohkem Jumalast.
Ei, ma ei soovi kogeda Jeesust.
Ei, ma ei soovi teie voldikuid!
See viimane teeb mind pahasemaks, kui kaks esimest kokku. Pean ennast üsna keskkonnateadlikuks inimeseks ja andke andeks, aga niipea, kui te mulle selle lendlehe näppu surute ja ma loen sealt pealt sõna "piibel" või "jumal", rändab see otseteed prügikasti. Kuid minu hinges on kahetsus selle mõttetult raisatud paberi ja tindi pärast, täiesti tühja langetatud metsa ja trükimustale kulutatud loodusressursside ja selle tagajärjel tekkinud mürgiste ühendite tõttu. Palun ärge trükkige oma voldikuid! Kui ma olen teie jumalast huvitatud, siis ma leian ise tee temani, aitäh!
Ja et nüüd kõik piiblikuulutajad kriiskama ei pistaks, et ma ei tea midagi Jumala sõnast, siis teie rahustuseks - ma olen lapsena käinud pühapäevakoolis, kus meile loeti ette piiblit ja räägiti Jeesusest. Ma oskan siiani peast lugeda "Meie isa..." palvet. Ma olen ristitud. Ma tunnen huvi kiriku KUI äärmiselt palju ajaloo käiku mõjutanud institutsiooni vastu. Ma tunnen huvi kõigi usundite vastu, kuid hoopis teisest aspektist, kui teie seda mulle pakkuda suudate. Ja ma ei soovi teie pealesurutud maailmatõlgendust.
Vedelvorst nagu ma praegu olen, sunnin end siiski tantsupeo muljeid veel kirja panema enne, kui kõik meelest kaob.
Peonädal tuli ja läks nagu päkapikud jõulude ajal. Ei saanud arugi, kui juba oli temast alles vaid kommike sussi sees - see helisev tunne hinges, mille saatel möödub ülejäänud suvi tantsusammul. Leest käis peol kolm kollektiivi: noorem rühm (B2), vanem rühm (A) ja vilistlased (B1). Seekord juhtus nii, et Hiiu Piigasid kokku ei lastud ja Maris ja Kaja-Liis tantsisid vanemas koosseisus, mina aga nooremas ning ühtlasi pidin olema ka B2-e "ülemus", mis kujutas endast seda, et sain kõigis lollustes kaasa lüüa. Tegelikult tähendas see jälgimist, et kõik teaksid, mis kell me kusagil olema peame, mis joonises, mis punktil jne. Eks natuke oli kurb ka, et seltskond lahku löödi, kuna tantsuproove oleme aasta läbi suuremalt jaolt ikka üheskoos teinud. Õnneks peonädalal probleeme kuigi palju ei esinenud, teistel olevat olukord märksa hullem olnud. Aga see selleks. Juba ülevaatustel märkasime, et oleme võrreldes paljude teiste B2 tantsijatega üsna noorekesed. Eks see paistis platsil välja ka, lõbutsesime ja naerutasime kohati ka teisi.
Kõik tugevad eesti mehed olid kohal
Esimene kogunemine
Esmaspäev pidime olema 12.45 rivistuses oma peagi armsaks saava punkt 7-e juures Maarjamäe staadionil. Päev oli pikk (lõpetasime 21.00 paiku), aga ilm oli see-eest päris mõnus: mitte liiga külm ega liiga palav, kergelt pilvine aga vihma veel ei sadanud. Kella viie paiku toodi meile toredad söögipakid. Kuna pealinna rühmaga tantsupeol olla on omamoodi kummaline, siis ei teadnud me päris kindlalt kuni söögi saabumiseni, kas ikka meile ka midagi hamba alla antakse. Anti. Üsna kuiv võileib, õun ja kõrremahlad. Kõrremahlad! Iga laps teab, mis nendega teha saab! :D
Talongid saabusid!
Esmaspäevase proovi lõpuks olime oma n-ö liigitantsud kõik läbi teinud ja tundus, et mis me siin veel neli päeva vahime. Aga vahtimist oli kokkuvõttes vähem, kui algul arvasin. Õhtul koju jõudes andsid päevane värske õhk ja tantsumõnu hea une. Ahjaa, esmaspäeval alustasime A-rühmaga võistlust "kes teeb rohkem ja ägedamaid pilte proovides". Võitjat ei ole siiani selgunud.
Teisipäev algas juba kell 9. Ilm kiskus ebameeldivaks ja varsti juba sadaski - nii möödus kogu päev mitte väga tugevas, aga see-eest täiesti märgatavas vihmasabinas. Hommikune proov oli meie "kodustaadionil" Maarjamäel, lõunaks sõitsime Kalevisse sööma ja suurt väljakut proovima. Suhteliselt lögane oli ja vaikselt hakkas kujunema meie tantsupeo tunnusmeloodia: "Kükita, kükita, mis siis muud, kui kükita...". Jalad valutasid sellest, selg valutas, plats oli vesine ja ma nägin oma peaaegu maani ulatuvas vihmakeebis välja nagu poku. Siit väike märkus Selverile - aitäh, et müüsite mulle kolm vihmakeepi, millest kaks rebenesid juba esimesel katsel neid selga panna.
A-rühma seenemikud
Vahepeal ossikükke harjutamas
Kui Kalevi staadionil hakati meestetantsu paika seadma, algas suur segadus. "Rühmad võtke ennast oma punktidele valmis. Rühm B7, miks te ei ole oma kohas?" Jamh. Jooksin siis poistele joonisega väljakule appi - mitte, et ma ise sellest suuremat aru oleks saanud - kui korraga oli mu ümber veel umbes viis rühma, kes samuti suures segaduses teada tahtsid, kus nemad olema peaks. Viimaks saime meie poisid ka paika ja sain rõõmsasti joosta staadioni väravasse, kuhu Kairit mulle tõi kodust saadetud pakikese ühe pileti ja nokamütsiga. Teisipäevast ilma vaadates kahtlesin sügavalt, et mul seda üldse vaja läheb. Õhtuks Maarjamäele tagasi jõudes oli üks poiss kusagile kadunud - mis mul muud üle jäi, kui tuli mehe eest ka väljas olla. Veel hiljem hakkati vaikselt paika sättima finaali - Perelabajalg, Puudutuse Aeg ja Tuljak. Ülejäänud B2 tõmmati hiigelpikkadesse vorstidesse ära ja meie koos kahe rühmaga jäime ripakile. Kuna keegi täpselt öelda ei osanud, mis me tegema peame, siis tantsisime kõike omaette ringikeses.
Raha naerab meestega
Maido käis külas
Puhkepaus
Minu sellesuvine tatoveering
Ka kolmapäeval ei antud meile armu ja päev algas kell 9 Kalevis tantsuga Raha Naerab. Maarjamäega oli selleks tantsupeoks kõik, vahepeal tegime proovi hoopis Kalevi abiväljakul, kus samuti kunstmurukate. Sain kodus seetõttu veidi kauem lebotada ja liikusin umbes 10-ks staadionile. Siis läks jälle vana hea kükitamine lahti. Aga ilm oli viimaks ilusaks läinud. Sai juba vaikselt päevitada, kuigi mina muudkui paanitsesin, et mul pole päiksekreemi ja ma põlen ära. Õhtuks sain siis endale poest mingi löga, millest suurt midagi kasu polnud ja koju jõudes oligi tulemus käes. Kuna poodi enam ei jõudnud, siis käisime veel Alo ema juurest läbi mu väikestele vähisõrgadeks muutunud jäsemetele leevenduskreemi toomas ja järgmisteks päevadeks korralikku 30 faktoriga päikesekaitset.
Abiväljakul saime veel veidi lebotada, kuna taas keskenduti finaalitantsudele. Oma kohad ja paiknemised finaalis saime vist lõplikult paika alles reedeses viimases proovis. Vahepeal anti meile igasugust erisugust infot. Aga tore oli see, et saime tantsida Labajalga ja Tuljakut eraldi oma ringis ja ka Puudutuse Aega üsna tribüünide ees. Seetõttu olid väljamarsid ka meile palju kergemad kui näiteks liikujatele, kes kaamerapildi järgi pidid veel tükk aega väljakul passima.
Saime tunda ka seda, mis tähendab mitmesaja tantsija toitlustamine. Sööklasaba venis majast kaugele mööda, kuid liikus siiski üsna kiiresti. Saalis kamandati juba lõpetanud sööjaid kiiremini välja ja uusi tulijaid tihedamalt istuma. Mul jäi üks päev puudu sellest, et saaks nüüd öelda, et olen nädal aega järjest söönud lõunaks hernesuppi. Söögi üle tegelikult mina ei kurdaks, supp oli hea ja jäätist või jogurtit anti ka, leiba-saia samuti. Pärast rongkäiku lasti Helluse jogurteid koju vedada lausa nii palju, kui keegi kanda jõudis. Isegi WC-d olid üldjuhul inimlikud, mõnikord kippus paber otsa saama ainult.
Veel üks huvitav fakt selle tantsupeo kohta oli see, et pea pool pidu ei tantsinud ma üldse mitte Aloga, vaid saatuse tahtel Andresega, kellega meil on umbes pool meetrit pikkusevahet. Saarlane veel pealekauba teine. Aga koos võib tantsida teinekordki, nalja peab ju saama!
Sööklajärjekord
Poole tantsupeo parnerid :)
Rivo saak pärast rongkäiku
Teised tantsivad, Lee ootab...
Neljapäeval saime õnneks veidi hiljem, 11-ks, kohale tulla. Plats oli omandanud kerge silohõngu pärast teisipäevast vihma ja kolmapäevast tallamist, kuigi mina nimetasin seda esimese hooga roogitud kala lehaks. Aga eks igaühele meenutab see seda, mida ta paremini teab-tunneb. Tegime läbi finaalitantsud (sel ajal oli meil veel suur segadus) ja siis algas etenduse montaaž kava järjekorras, mis meie jaoks tähendas üsna pikka ootamist-passimist. Päevitasime ja tukkusime ja vaatasime niisama aeglaselt lahtirulluvat tantsuetendust. Saime esimest korda aimu ka elavast muusikast. Pillimehed olid nii professionaalsed, et ma ei saanud esimese hooga arugi, et see lindilt ei tule. Tuljaku uue versiooni kuulmine oli alguses paras ehmatus ja ei meeldinud mulle põrmugi, kuid pühapäevaks oli juba täitsa lust selle järgi tantsida. Õhtul toimus tantsupeo esimene läbimäng, mis õnneks kulges veidi kiiremini kui montaažiproov. Päeva lõpus käisime Aloga veel Maidoga konsulteerimas teemal kus me peame asuma finaalis. Olukord sai veidi selgemaks. Neljapäev lõppes paljude B2 tantsijate jaoks meeleoluka õhtuga esialgu Kochi aidas (mängisid Untsakad, aga liikumisruumi oli 0) ja hiljem baaris Seiklusjutte Maalt ja Merelt (tantsuks Konterbant), veel hiljem kandus aga sujuvalt edasi Bermuda kolmnurka. Sai jalga keerutatud, uusi tutvusi leitud, vanu sõpru kohatud ja üldse väga toredasti aega veedetud kuni hommikul kella neljani. Järgmine päev oli seetõttu veidi raskendatud.
Oma järge ootamas...
Jalad tahavad tantsu lüüa juba
Kochi aidad olid pilgeni tantsijaid täis
Reede algas samuti varakult, algusajaks kell 10.00. Ei olnud väga kerge nii vara üles saada pärast lõbusat õhtut peol. Aga tuli alustada tantsupeo teise läbimänguga, mis kulges üsna kenasti. Aega oli, kuna meie osa algas alles poole tantsupeo pealt. Pidime olema valmis poolenisti rahvariietes, tüdrukutel seelikud-pärjad ja poistel vestid. Vestid siis ilmselt sellepärast, et veelkord harjutada Kiire-Kiire Tuhkagi alguses meestele nende andmist. Mõtted kippusid laiali valguma ja oleks ühe korra peaaegu unustanud Alole vestigi anda. Pärast lõunasööki algas peaproov-etendus, mis oli minu jaoks õudusunenägu. Platsil keerutasid hootised tuuleiilid ja miski suutis mulle silma lennata, mina oma silma hõõruda ja seeläbi ripsmeduši silma ajada, mis siis jubedalt kipitama hakkas. Ülejäänud neli tantsu veetsin pisaratevoos ja mitte midagi nähes. Kuna tantsisime läänetribüüni ees keskel, siis olin üsna kindel, et mõni fotograaf püüab mind kui "eriti emotsionaalset tantsijat" oma kaamerasilma ette. Ootasin nii väga platsilt pääsemist ja silmade kuivatamise võimalust, et ei pööranud vist tantsukvaliteedile enam suuremat tähelepanu. Kella kuuest algas esimene etendus, saime viimaks selga panna täiskomplekti rahvariideid. A-rühm pidi kandma heledaid riideid ja punuma pähe karikakrapärjad, mis nägid paraku juba tunni aja pärast üsna närtsinud ja haledad välja. Peagi kraamis keegi Lee ruumist välja mingid kunstpärjad, mis olid kõvasti etemad. Selle kõrval sujus meil asi väga libedalt, kui välja jätta paar naljakat seika, kus Erkki avastas, et püksid ei lähe talle jalga või mõne neiu rinnapartii ei mahtunud vesti sisse ära. Praegu mõeldes ei mäleta ma, et oleks ühegi etenduse eel olnud suuremat lavanärvi või pabinat - ilmselt oli inimesi "laval" selleks lihtsalt liiga palju. Aga paraku juhtus õhtuse etenduse ajal sama stsenaarium, mis peaproovis, et miski suutis mu silma väga-väga kipitama panna ja mina jälle nutsin. Jubeee, lubasin, et järgmine päev ei kasuta üldse ripsmedušši.
Tuljakut vihtumas
Laupäev oli pikk, aga konkreetne. Hommikul kell 11 algas tantsupeo teine etendus, peaaegu kohe pärast seda rongkäik Vabaduse väljakult Lauluväljakule. Seda etendust olid vaatamas ka minu ema, isa ja õde ning Alo ema. Õnneks sujus seekord kõik ootuspäraselt. Või peaaegu ootuspäraselt. Mu villane seelik jäi kas kellegi jala alla või külge kuidagi kinni ja tundsin esimese tantsu ajal, kuidas see raksuga allapoole rebenes. Üllataval kombel katki midagi ei läinud, lihtsalt vöö vahelt tuli seelik välja aga kuna see oli piisavalt kitsas, ei tulnud see õnneks üle puusade alla.
Enne rongkäiku tormasime Lee rebastega oma sellekuist ülesannet lahendama - teha pilt tansupeo liigijuhtidega. Paraku kulges asi nii, et nendega meil pilti saada ei õnnestnunudki, kuna niipea, kui üks tuli, siis teine kadus ja sinna see läks. Aega hakkas nappima ja nii otsustasime, et teeme pildi ära hoopis aujuhtide vankri ees, see peaks olema palju kõvem sõna ju või mis?
Rongkäik ise oli päris väsitav - pastel ei ole loodud asfaldil kandmiseks. Aga kindlasti ei olnud meie pingutused võrreldavad meie ees liikunud algusest peale longanud mehe vaevaga. Alustades oli ta vest kuiv, Lauluväljakule jõudes üleni märg. Meil oli kõigil temast kahju, kuna oli näha, et tal on raske ja valus, kuid miskipärast mees ei loobunud ja marssis terve tee kaasa. Loodan, et ta endale veel rohkem liiga ei teinud sellega. Pärast Lauluväljakult tagasi tulemine oli üks raskemaid teekondi. Kõndisin vist nagu mingi väsinud ätt, jalad harali. Koju jõudes viskasime mõlemad Aloga lebosse, Alo suisa magama. Siis helistas ema ja kutsus mind Tõnismäele mini-suguvõsa kokkutulekule. Mis siis muud kui jalad selga ja läksin sinna. Ilm oli selleks ajaks juba väga palav ja avastasin, et mu jalad veel suudavad mind kanda. Koju tagasi jõudsin veidi enne üheksat ja siis asutasime end juba taas Kochi aitade poole - vaja ju tähistada! Viimaks ikka väsimus murdis mind ja kella kahe paiku tulin koju. Paljud teised jäid ootama päikesetõusu, et valmistada Maidole üks vinge üllatus - tantsida Puudutuse Aega päikesele.
Rongkäigus
Pühapäev algas veidi nukralt - tuleb ju viimane etendus. Jalad ültesid, et ega nemad vist rohkem jõuaks ka, kuid süda laseks mitu korda veel seda nädalat läbi. Kell 11 see algas, kõik sujus veel paremini kui eile. Pärast tegime ühise Lee ringi, kõik olid pisarates ja emotsioonid olid laes. Tegime erinevates koosseisudes pilte ja siis kiirustasin koju, et oma asjad ära pakkida ja vanematega Hiiumaale sõita. Autosse istudes valdas mind korraga meeletu kurbus ja pisarad tahtsid vägisi silmist valguda. Keha ei osanud enam endaga midagi peale hakata, kui tuli rahulikult paigal istuda ja mitte midagi oodata. Praamil silmitsesin peegelsiledat merd, mida päike lahkesti kuldas ning mõtlesin kodu ja puudutuse peale. Andsin emale ka lugeda Maido intervjuud Postimehes, et temagi saaks osa sellest imelisest loost. Mõistus keeldus rangelt tavaellu naasmast (seda ka järgmisel päeval hommikul tööle minnes, kui esimese asjana helises telefon ja küsiti mingit ei tea mis ajsa... ma ei suutnud vist adekvaatselt vastatagi sellele...). Varem pole ma suur laulupidude fänn olnud, aga sel õhtul tundisin, kuidas oleks tahtnud olla veelkord ühe suure perena laulukaare all ja kogeda seda tunnet. Teised leekad läksid veel õhtul koos muljetama, mina mulistasin üksi Hiiumaal ja tundsin end hetkeks nii eraldatunda, sest see ei ole lihtsalt võimalik, et mu ümber on korraga selline rahu, mida lõhestavad vaid lindude lõõritamised. Põen endiselt seda haigust, mille nimi on tantsupeo-järgne higesegadus-õnn.
Lee suur pere
noorem rühm
Aitäh kõigile leekatele, et tegite sellest peost vähemalt minu jaoks niivõrd toreda peresündmuse. Aitäh Alole, et vaatamata mõningatele erimeelsustele ikka õnnelikult selle nädala võiduka lõpuni tantsisime. Aitäh Maidole ja kõigile tantsupeo tegijatele, et kinkisite meile nii palju ilusaid hetki. Aitäh emale-isale, et mind väiksena rahvatantsutrenni panite ja ei lubanud ära tulla, kui vahepeal jonnisin.
Kohtumiseni viie aasta pärast! (Tegelikult ma loodan, et juba varem ;) )
Täna algab juba kolmas päev Leega tantsupeol. Pole väga aega olnud kirjutada. Lühidalt: esmaspäeval oli pilves ilm ja proovipäev Maarjamäe staadionil kella 13.00-st 21.00-ni. Eile sadas peaaegu terve päeva, jalad said märjaks ja üsna vastik oli. Proovide osas armu ei antud. Lustisime vihma trotsides üheksast üheksani, väikeste pausidega siiski. Süüa anti meile Kalevi spordihallis, üritasime sinna ka vihma eest varjuda mõneks ajaks, kuid ega seal väga kusagil istuda ei lubatud. Kokkuvõttes oli B2 nalja täis nagu ikka. Tore on see, et Tuljaku, Puudutuse Aja ja Perelabajala asukohtadest ei tea me suurt midagi. B2-ga koos me igastahes sisse ei tule.... Äkki täna saab täpsemalt teada?
Kirjutan teemal, millel mul ei olnud kavas üldse sõna võtta,
aga viimasel ajal uksest ja aknast sisse voolav tuline arutelu ärgitas mindki.
Algas kõik sellest, et eile ilmus mu Facebooki uudisvoogu
teade, et mõned mu sõpradest on liitunud grupiga „Kaitskem üheskoos perekonda“,
mis haldab ka lehte „Ei kooseluseadusele“ (https://saptk.ee/protest/web/et).
Hakkasin siis lugema ja ärritusin üha enam inimeste ebatolerantsuse ja
lollakate hirmude peale. Meenutab keskaja nõiajahti.
Üks mu lapsepõlvest alates lähedane sõber on homoseksuaal.
Üllatav küll, aga mul ei ole tekkinud veel tahtmist teisi naisi suudelda või
lastele käsi püksi toppida (mitte, et temagi seda teeks). Näete, ei olegi
nakkav? Või äkki ma olen immuunne, huvitav-huvitav? Tegelikult see
homoseksuaalsuse ja pederastia ühte patta panemine on natuke ärritav – mis
alusel peaks homoseksuaalne inimene olema rohkem huvitatud lastest kui
heteroseksuaalne? Millegipärast olen ma näinud-lugenud märksa rohkem uudiseid,
kus keskealised abielus mehed ahistavad 10-aastasied tüdrukuid kui uudiseid,
kus keskealised homoseksuaalsed mehed ahistaks 10-aastaseid poisse. Või ka
naised, soolise võrdsuse huvides...
Ma saan aru, et igal asjal on piir ja ei tohiks kalduda
teise äärmusesse, kus vaikides diskrimineeritud saab hoopis tüüpiline keskealine
valge mees. Aga minumeelest homoseksuaalsuse nagu nakkushaiguse kartmine on ka
selgelt üle piiri.
Kooseluseadusest rääkides, siis kuulda seda homoseaduseks
tembeldatavat on ka veidi naljakas. Lugesin seaduse esitamisel koostatud
seletuskirja, ja tõepoolest, üks sihtrühm on ka samasoolised, aga mitte ainult.
Väga paljud (noored) eelistavad elada vabaabielu. Aga mis saab siis, kui on
sündinud lapsed, soetatud koos kinnisvara või kallimaid esemeid? Oleks küll hea
tunne, kui kaaslasega midagi juhtub ja sina oled viimane, kes asjast kuuleb
(pean siinkohal silmas eelkõige neid naisi, kelle mehed on välismissioonil).
Seaduse silmis oled praegu täiesti suvaline võõras. Ma leian, et kooseluseadus
lööks tõepoolest mitu kärbest ühe hoobiga, nagu ka selgituskirjas mainitud, ja
lahendaks terve hulga probleeme, millega toimetulek praegu nõuab inimeselt
keskmisest kõrgemaid juriidilisi teadmisi. Kindlasti ei kiirusta suurem osa
noori end kohe koosellu registreerima – ja miks peakski? – kuid ma usun, et
just eelpoolmainitud olukordades pakuks see paremat kaitset. „Kaitskem üheskoos
perekonda“ aktivistid tahavad kangesti rahvahääletust – olen igati poolt, saaks
viimaks selgust selles asjas. Praegu kostab ainult ühe poole kisa taevani.
Millegipärast on mul tunne, et rahvas hääletaks seaduse poolt.
Veel samasooliste kooselu teemal: http://arvamus.postimees.ee/2812736/priit-tohver-last-kasvatab-vanem-mitte-sugu
– nõustun täiesti, et lapsele on eelkõige tähtis turvatunne ja kodukindlus. Võiks
küsida, kas siis ühe vanemaga kasvamine on etem kui kahe ema või isaga?
Tegelikult oleneb ju kõik inimestest endist. Mina igaljuhul kahtlen sügavalt,
et kõik homoseksuaalide lapsed ka homoseksuaalideks kasvavad – nii sureks see „haigus“
ju järgmise põlvkonnaga välja! Lapse saamiseks on teatavasti tarvis mehe ja
naise vastavaid rakke.
Tegelikult on homoseksuaalseid inimesi ühiskonnas vaid marginaalne
protsent. Lõpetage see paanika ja suunake oma energia parem lastekaitsesse
lastehimurate eest.
.jpg)
