Vedelvorst nagu ma praegu olen, sunnin end siiski tantsupeo muljeid veel kirja panema enne, kui kõik meelest kaob.
Peonädal tuli ja läks nagu päkapikud jõulude ajal. Ei saanud arugi, kui juba oli temast alles vaid kommike sussi sees - see helisev tunne hinges, mille saatel möödub ülejäänud suvi tantsusammul. Leest käis peol kolm kollektiivi: noorem rühm (B2), vanem rühm (A) ja vilistlased (B1). Seekord juhtus nii, et Hiiu Piigasid kokku ei lastud ja Maris ja Kaja-Liis tantsisid vanemas koosseisus, mina aga nooremas ning ühtlasi pidin olema ka B2-e "ülemus", mis kujutas endast seda, et sain kõigis lollustes kaasa lüüa. Tegelikult tähendas see jälgimist, et kõik teaksid, mis kell me kusagil olema peame, mis joonises, mis punktil jne. Eks natuke oli kurb ka, et seltskond lahku löödi, kuna tantsuproove oleme aasta läbi suuremalt jaolt ikka üheskoos teinud. Õnneks peonädalal probleeme kuigi palju ei esinenud, teistel olevat olukord märksa hullem olnud. Aga see selleks. Juba ülevaatustel märkasime, et oleme võrreldes paljude teiste B2 tantsijatega üsna noorekesed. Eks see paistis platsil välja ka, lõbutsesime ja naerutasime kohati ka teisi.
Kõik tugevad eesti mehed olid kohal
Esimene kogunemine
Esmaspäev pidime olema 12.45 rivistuses oma peagi armsaks saava punkt 7-e juures Maarjamäe staadionil. Päev oli pikk (lõpetasime 21.00 paiku), aga ilm oli see-eest päris mõnus: mitte liiga külm ega liiga palav, kergelt pilvine aga vihma veel ei sadanud. Kella viie paiku toodi meile toredad söögipakid. Kuna pealinna rühmaga tantsupeol olla on omamoodi kummaline, siis ei teadnud me päris kindlalt kuni söögi saabumiseni, kas ikka meile ka midagi hamba alla antakse. Anti. Üsna kuiv võileib, õun ja kõrremahlad. Kõrremahlad! Iga laps teab, mis nendega teha saab! :D
Talongid saabusid!
Esmaspäevase proovi lõpuks olime oma n-ö liigitantsud kõik läbi teinud ja tundus, et mis me siin veel neli päeva vahime. Aga vahtimist oli kokkuvõttes vähem, kui algul arvasin. Õhtul koju jõudes andsid päevane värske õhk ja tantsumõnu hea une. Ahjaa, esmaspäeval alustasime A-rühmaga võistlust "kes teeb rohkem ja ägedamaid pilte proovides". Võitjat ei ole siiani selgunud.
Teisipäev algas juba kell 9. Ilm kiskus ebameeldivaks ja varsti juba sadaski - nii möödus kogu päev mitte väga tugevas, aga see-eest täiesti märgatavas vihmasabinas. Hommikune proov oli meie "kodustaadionil" Maarjamäel, lõunaks sõitsime Kalevisse sööma ja suurt väljakut proovima. Suhteliselt lögane oli ja vaikselt hakkas kujunema meie tantsupeo tunnusmeloodia: "Kükita, kükita, mis siis muud, kui kükita...". Jalad valutasid sellest, selg valutas, plats oli vesine ja ma nägin oma peaaegu maani ulatuvas vihmakeebis välja nagu poku. Siit väike märkus Selverile - aitäh, et müüsite mulle kolm vihmakeepi, millest kaks rebenesid juba esimesel katsel neid selga panna.
A-rühma seenemikud
Vahepeal ossikükke harjutamas
Kui Kalevi staadionil hakati meestetantsu paika seadma, algas suur segadus. "Rühmad võtke ennast oma punktidele valmis. Rühm B7, miks te ei ole oma kohas?" Jamh. Jooksin siis poistele joonisega väljakule appi - mitte, et ma ise sellest suuremat aru oleks saanud - kui korraga oli mu ümber veel umbes viis rühma, kes samuti suures segaduses teada tahtsid, kus nemad olema peaks. Viimaks saime meie poisid ka paika ja sain rõõmsasti joosta staadioni väravasse, kuhu Kairit mulle tõi kodust saadetud pakikese ühe pileti ja nokamütsiga. Teisipäevast ilma vaadates kahtlesin sügavalt, et mul seda üldse vaja läheb. Õhtuks Maarjamäele tagasi jõudes oli üks poiss kusagile kadunud - mis mul muud üle jäi, kui tuli mehe eest ka väljas olla. Veel hiljem hakkati vaikselt paika sättima finaali - Perelabajalg, Puudutuse Aeg ja Tuljak. Ülejäänud B2 tõmmati hiigelpikkadesse vorstidesse ära ja meie koos kahe rühmaga jäime ripakile. Kuna keegi täpselt öelda ei osanud, mis me tegema peame, siis tantsisime kõike omaette ringikeses.
Raha naerab meestega
Maido käis külas
Puhkepaus
Minu sellesuvine tatoveering
Ka kolmapäeval ei antud meile armu ja päev algas kell 9 Kalevis tantsuga Raha Naerab. Maarjamäega oli selleks tantsupeoks kõik, vahepeal tegime proovi hoopis Kalevi abiväljakul, kus samuti kunstmurukate. Sain kodus seetõttu veidi kauem lebotada ja liikusin umbes 10-ks staadionile. Siis läks jälle vana hea kükitamine lahti. Aga ilm oli viimaks ilusaks läinud. Sai juba vaikselt päevitada, kuigi mina muudkui paanitsesin, et mul pole päiksekreemi ja ma põlen ära. Õhtuks sain siis endale poest mingi löga, millest suurt midagi kasu polnud ja koju jõudes oligi tulemus käes. Kuna poodi enam ei jõudnud, siis käisime veel Alo ema juurest läbi mu väikestele vähisõrgadeks muutunud jäsemetele leevenduskreemi toomas ja järgmisteks päevadeks korralikku 30 faktoriga päikesekaitset.
Abiväljakul saime veel veidi lebotada, kuna taas keskenduti finaalitantsudele. Oma kohad ja paiknemised finaalis saime vist lõplikult paika alles reedeses viimases proovis. Vahepeal anti meile igasugust erisugust infot. Aga tore oli see, et saime tantsida Labajalga ja Tuljakut eraldi oma ringis ja ka Puudutuse Aega üsna tribüünide ees. Seetõttu olid väljamarsid ka meile palju kergemad kui näiteks liikujatele, kes kaamerapildi järgi pidid veel tükk aega väljakul passima.
Saime tunda ka seda, mis tähendab mitmesaja tantsija toitlustamine. Sööklasaba venis majast kaugele mööda, kuid liikus siiski üsna kiiresti. Saalis kamandati juba lõpetanud sööjaid kiiremini välja ja uusi tulijaid tihedamalt istuma. Mul jäi üks päev puudu sellest, et saaks nüüd öelda, et olen nädal aega järjest söönud lõunaks hernesuppi. Söögi üle tegelikult mina ei kurdaks, supp oli hea ja jäätist või jogurtit anti ka, leiba-saia samuti. Pärast rongkäiku lasti Helluse jogurteid koju vedada lausa nii palju, kui keegi kanda jõudis. Isegi WC-d olid üldjuhul inimlikud, mõnikord kippus paber otsa saama ainult.
Veel üks huvitav fakt selle tantsupeo kohta oli see, et pea pool pidu ei tantsinud ma üldse mitte Aloga, vaid saatuse tahtel Andresega, kellega meil on umbes pool meetrit pikkusevahet. Saarlane veel pealekauba teine. Aga koos võib tantsida teinekordki, nalja peab ju saama!
Sööklajärjekord
Poole tantsupeo parnerid :)
Rivo saak pärast rongkäiku
Teised tantsivad, Lee ootab...
Neljapäeval saime õnneks veidi hiljem, 11-ks, kohale tulla. Plats oli omandanud kerge silohõngu pärast teisipäevast vihma ja kolmapäevast tallamist, kuigi mina nimetasin seda esimese hooga roogitud kala lehaks. Aga eks igaühele meenutab see seda, mida ta paremini teab-tunneb. Tegime läbi finaalitantsud (sel ajal oli meil veel suur segadus) ja siis algas etenduse montaaž kava järjekorras, mis meie jaoks tähendas üsna pikka ootamist-passimist. Päevitasime ja tukkusime ja vaatasime niisama aeglaselt lahtirulluvat tantsuetendust. Saime esimest korda aimu ka elavast muusikast. Pillimehed olid nii professionaalsed, et ma ei saanud esimese hooga arugi, et see lindilt ei tule. Tuljaku uue versiooni kuulmine oli alguses paras ehmatus ja ei meeldinud mulle põrmugi, kuid pühapäevaks oli juba täitsa lust selle järgi tantsida. Õhtul toimus tantsupeo esimene läbimäng, mis õnneks kulges veidi kiiremini kui montaažiproov. Päeva lõpus käisime Aloga veel Maidoga konsulteerimas teemal kus me peame asuma finaalis. Olukord sai veidi selgemaks. Neljapäev lõppes paljude B2 tantsijate jaoks meeleoluka õhtuga esialgu Kochi aidas (mängisid Untsakad, aga liikumisruumi oli 0) ja hiljem baaris Seiklusjutte Maalt ja Merelt (tantsuks Konterbant), veel hiljem kandus aga sujuvalt edasi Bermuda kolmnurka. Sai jalga keerutatud, uusi tutvusi leitud, vanu sõpru kohatud ja üldse väga toredasti aega veedetud kuni hommikul kella neljani. Järgmine päev oli seetõttu veidi raskendatud.
Oma järge ootamas...
Jalad tahavad tantsu lüüa juba
Kochi aidad olid pilgeni tantsijaid täis
Reede algas samuti varakult, algusajaks kell 10.00. Ei olnud väga kerge nii vara üles saada pärast lõbusat õhtut peol. Aga tuli alustada tantsupeo teise läbimänguga, mis kulges üsna kenasti. Aega oli, kuna meie osa algas alles poole tantsupeo pealt. Pidime olema valmis poolenisti rahvariietes, tüdrukutel seelikud-pärjad ja poistel vestid. Vestid siis ilmselt sellepärast, et veelkord harjutada Kiire-Kiire Tuhkagi alguses meestele nende andmist. Mõtted kippusid laiali valguma ja oleks ühe korra peaaegu unustanud Alole vestigi anda. Pärast lõunasööki algas peaproov-etendus, mis oli minu jaoks õudusunenägu. Platsil keerutasid hootised tuuleiilid ja miski suutis mulle silma lennata, mina oma silma hõõruda ja seeläbi ripsmeduši silma ajada, mis siis jubedalt kipitama hakkas. Ülejäänud neli tantsu veetsin pisaratevoos ja mitte midagi nähes. Kuna tantsisime läänetribüüni ees keskel, siis olin üsna kindel, et mõni fotograaf püüab mind kui "eriti emotsionaalset tantsijat" oma kaamerasilma ette. Ootasin nii väga platsilt pääsemist ja silmade kuivatamise võimalust, et ei pööranud vist tantsukvaliteedile enam suuremat tähelepanu. Kella kuuest algas esimene etendus, saime viimaks selga panna täiskomplekti rahvariideid. A-rühm pidi kandma heledaid riideid ja punuma pähe karikakrapärjad, mis nägid paraku juba tunni aja pärast üsna närtsinud ja haledad välja. Peagi kraamis keegi Lee ruumist välja mingid kunstpärjad, mis olid kõvasti etemad. Selle kõrval sujus meil asi väga libedalt, kui välja jätta paar naljakat seika, kus Erkki avastas, et püksid ei lähe talle jalga või mõne neiu rinnapartii ei mahtunud vesti sisse ära. Praegu mõeldes ei mäleta ma, et oleks ühegi etenduse eel olnud suuremat lavanärvi või pabinat - ilmselt oli inimesi "laval" selleks lihtsalt liiga palju. Aga paraku juhtus õhtuse etenduse ajal sama stsenaarium, mis peaproovis, et miski suutis mu silma väga-väga kipitama panna ja mina jälle nutsin. Jubeee, lubasin, et järgmine päev ei kasuta üldse ripsmedušši.
Tuljakut vihtumas
Laupäev oli pikk, aga konkreetne. Hommikul kell 11 algas tantsupeo teine etendus, peaaegu kohe pärast seda rongkäik Vabaduse väljakult Lauluväljakule. Seda etendust olid vaatamas ka minu ema, isa ja õde ning Alo ema. Õnneks sujus seekord kõik ootuspäraselt. Või peaaegu ootuspäraselt. Mu villane seelik jäi kas kellegi jala alla või külge kuidagi kinni ja tundsin esimese tantsu ajal, kuidas see raksuga allapoole rebenes. Üllataval kombel katki midagi ei läinud, lihtsalt vöö vahelt tuli seelik välja aga kuna see oli piisavalt kitsas, ei tulnud see õnneks üle puusade alla.
Enne rongkäiku tormasime Lee rebastega oma sellekuist ülesannet lahendama - teha pilt tansupeo liigijuhtidega. Paraku kulges asi nii, et nendega meil pilti saada ei õnnestnunudki, kuna niipea, kui üks tuli, siis teine kadus ja sinna see läks. Aega hakkas nappima ja nii otsustasime, et teeme pildi ära hoopis aujuhtide vankri ees, see peaks olema palju kõvem sõna ju või mis?
Rongkäik ise oli päris väsitav - pastel ei ole loodud asfaldil kandmiseks. Aga kindlasti ei olnud meie pingutused võrreldavad meie ees liikunud algusest peale longanud mehe vaevaga. Alustades oli ta vest kuiv, Lauluväljakule jõudes üleni märg. Meil oli kõigil temast kahju, kuna oli näha, et tal on raske ja valus, kuid miskipärast mees ei loobunud ja marssis terve tee kaasa. Loodan, et ta endale veel rohkem liiga ei teinud sellega. Pärast Lauluväljakult tagasi tulemine oli üks raskemaid teekondi. Kõndisin vist nagu mingi väsinud ätt, jalad harali. Koju jõudes viskasime mõlemad Aloga lebosse, Alo suisa magama. Siis helistas ema ja kutsus mind Tõnismäele mini-suguvõsa kokkutulekule. Mis siis muud kui jalad selga ja läksin sinna. Ilm oli selleks ajaks juba väga palav ja avastasin, et mu jalad veel suudavad mind kanda. Koju tagasi jõudsin veidi enne üheksat ja siis asutasime end juba taas Kochi aitade poole - vaja ju tähistada! Viimaks ikka väsimus murdis mind ja kella kahe paiku tulin koju. Paljud teised jäid ootama päikesetõusu, et valmistada Maidole üks vinge üllatus - tantsida Puudutuse Aega päikesele.
Rongkäigus
Pühapäev algas veidi nukralt - tuleb ju viimane etendus. Jalad ültesid, et ega nemad vist rohkem jõuaks ka, kuid süda laseks mitu korda veel seda nädalat läbi. Kell 11 see algas, kõik sujus veel paremini kui eile. Pärast tegime ühise Lee ringi, kõik olid pisarates ja emotsioonid olid laes. Tegime erinevates koosseisudes pilte ja siis kiirustasin koju, et oma asjad ära pakkida ja vanematega Hiiumaale sõita. Autosse istudes valdas mind korraga meeletu kurbus ja pisarad tahtsid vägisi silmist valguda. Keha ei osanud enam endaga midagi peale hakata, kui tuli rahulikult paigal istuda ja mitte midagi oodata. Praamil silmitsesin peegelsiledat merd, mida päike lahkesti kuldas ning mõtlesin kodu ja puudutuse peale. Andsin emale ka lugeda Maido intervjuud Postimehes, et temagi saaks osa sellest imelisest loost. Mõistus keeldus rangelt tavaellu naasmast (seda ka järgmisel päeval hommikul tööle minnes, kui esimese asjana helises telefon ja küsiti mingit ei tea mis ajsa... ma ei suutnud vist adekvaatselt vastatagi sellele...). Varem pole ma suur laulupidude fänn olnud, aga sel õhtul tundisin, kuidas oleks tahtnud olla veelkord ühe suure perena laulukaare all ja kogeda seda tunnet. Teised leekad läksid veel õhtul koos muljetama, mina mulistasin üksi Hiiumaal ja tundsin end hetkeks nii eraldatunda, sest see ei ole lihtsalt võimalik, et mu ümber on korraga selline rahu, mida lõhestavad vaid lindude lõõritamised. Põen endiselt seda haigust, mille nimi on tantsupeo-järgne higesegadus-õnn.
Lee suur pere
noorem rühm
Aitäh kõigile leekatele, et tegite sellest peost vähemalt minu jaoks niivõrd toreda peresündmuse. Aitäh Alole, et vaatamata mõningatele erimeelsustele ikka õnnelikult selle nädala võiduka lõpuni tantsisime. Aitäh Maidole ja kõigile tantsupeo tegijatele, et kinkisite meile nii palju ilusaid hetki. Aitäh emale-isale, et mind väiksena rahvatantsutrenni panite ja ei lubanud ära tulla, kui vahepeal jonnisin.
Kohtumiseni viie aasta pärast! (Tegelikult ma loodan, et juba varem ;) )
.jpg)
No comments:
Post a Comment