21. sajandi nõiajaht

Kirjutan teemal, millel mul ei olnud kavas üldse sõna võtta, aga viimasel ajal uksest ja aknast sisse voolav tuline arutelu ärgitas mindki.

Algas kõik sellest, et eile ilmus mu Facebooki uudisvoogu teade, et mõned mu sõpradest on liitunud grupiga „Kaitskem üheskoos perekonda“, mis haldab ka lehte „Ei kooseluseadusele“ (https://saptk.ee/protest/web/et). Hakkasin siis lugema ja ärritusin üha enam inimeste ebatolerantsuse ja lollakate hirmude peale. Meenutab keskaja nõiajahti.

Üks mu lapsepõlvest alates lähedane sõber on homoseksuaal. Üllatav küll, aga mul ei ole tekkinud veel tahtmist teisi naisi suudelda või lastele käsi püksi toppida (mitte, et temagi seda teeks). Näete, ei olegi nakkav? Või äkki ma olen immuunne, huvitav-huvitav? Tegelikult see homoseksuaalsuse ja pederastia ühte patta panemine on natuke ärritav – mis alusel peaks homoseksuaalne inimene olema rohkem huvitatud lastest kui heteroseksuaalne? Millegipärast olen ma näinud-lugenud märksa rohkem uudiseid, kus keskealised abielus mehed ahistavad 10-aastasied tüdrukuid kui uudiseid, kus keskealised homoseksuaalsed mehed ahistaks 10-aastaseid poisse. Või ka naised, soolise võrdsuse huvides...

Ma saan aru, et igal asjal on piir ja ei tohiks kalduda teise äärmusesse, kus vaikides diskrimineeritud saab hoopis tüüpiline keskealine valge mees. Aga minumeelest homoseksuaalsuse nagu nakkushaiguse kartmine on ka selgelt üle piiri.

Kooseluseadusest rääkides, siis kuulda seda homoseaduseks tembeldatavat on ka veidi naljakas. Lugesin seaduse esitamisel koostatud seletuskirja, ja tõepoolest, üks sihtrühm on ka samasoolised, aga mitte ainult. Väga paljud (noored) eelistavad elada vabaabielu. Aga mis saab siis, kui on sündinud lapsed, soetatud koos kinnisvara või kallimaid esemeid? Oleks küll hea tunne, kui kaaslasega midagi juhtub ja sina oled viimane, kes asjast kuuleb (pean siinkohal silmas eelkõige neid naisi, kelle mehed on välismissioonil). Seaduse silmis oled praegu täiesti suvaline võõras. Ma leian, et kooseluseadus lööks tõepoolest mitu kärbest ühe hoobiga, nagu ka selgituskirjas mainitud, ja lahendaks terve hulga probleeme, millega toimetulek praegu nõuab inimeselt keskmisest kõrgemaid juriidilisi teadmisi. Kindlasti ei kiirusta suurem osa noori end kohe koosellu registreerima – ja miks peakski? – kuid ma usun, et just eelpoolmainitud olukordades pakuks see paremat kaitset. „Kaitskem üheskoos perekonda“ aktivistid tahavad kangesti rahvahääletust – olen igati poolt, saaks viimaks selgust selles asjas. Praegu kostab ainult ühe poole kisa taevani. Millegipärast on mul tunne, et rahvas hääletaks seaduse poolt.

Veel samasooliste kooselu teemal: http://arvamus.postimees.ee/2812736/priit-tohver-last-kasvatab-vanem-mitte-sugu – nõustun täiesti, et lapsele on eelkõige tähtis turvatunne ja kodukindlus. Võiks küsida, kas siis ühe vanemaga kasvamine on etem kui kahe ema või isaga? Tegelikult oleneb ju kõik inimestest endist. Mina igaljuhul kahtlen sügavalt, et kõik homoseksuaalide lapsed ka homoseksuaalideks kasvavad – nii sureks see „haigus“ ju järgmise põlvkonnaga välja! Lapse saamiseks on teatavasti tarvis mehe ja naise vastavaid rakke.

Tegelikult on homoseksuaalseid inimesi ühiskonnas vaid marginaalne protsent. Lõpetage see paanika ja suunake oma energia parem lastekaitsesse lastehimurate eest.