Kärdla sinkhole

Läksin hommikul jooksma ja mida ma näen - keset Hiiu tänavat otse staadioni kõrval haigutab tänava sees korralik auk. Mõtlesin algul kaugelt vaadates, et tegemist on kanalisatsioonikaevuga, aga ei. Lähemale jõudes kerkis kohe silme ette selline pilt põrgu peaväravast Guatemalal:
Aga jah, meil on ka nüüd oma sinkhole :). Vähemalt ei ole nii hull.

Tants on võimas

Ulme... lihtsalt ulme... Vaatasin seitse minutit, suu ammuli peas... Tahaks ka osata...

Lõpu algus on alguse lõpp on algus

Pea märkamatult on kätte jõudnud aasta 2012. Aastavahetus oli omamoodi huvitav, aga seda ma lähemalt ei kommenteeri ;). Aeg hakata ennast vaikselt tagasi koolirežiimile viima. Ärkasin täna kaheksast :).

Hea tunne on, sest viimaks suutsin ennast niipalju kokku võtta, et sotsiaal- ja poliitilise filosoofia kursuse 3. osa materjalid läbi töötada ja esseekene valmis kirjutada. Nüüd on vaja veel kellegi teise tööd arvustada ja siis on see mõneks ajaks kaelast ära. Tegelikult mul on uusaastalubadus ka: hakkan jälle koduseid töösid tegema :) Viimase poolaasta jooksul on tegemist olnud nii palju, et ei ole sageli lihtsalt jaksanud midagi teha enam kella üheksast õhtul. Ma ausaltöeldes imestan, et mul hinded tuntavalt kannatanud ei ole veel... aga jah, proovin nüüd uuesti järje peale saada. Mateeksam ikkagist!!

Eile sain viimaks vastuse Cambridgest: I've been pooled. Pessimist ütleks, et kõik on läbi, sa ei saanud sisse. Optimist ütleks, et näe, nad nägid sinus midagi ja oleks muidu kohe kohta pakkunud, kui konkurents nii tihe ei oleks - vähemalt ei lükatud sind tagasi. Ma ei teagi, kummale poole ma kaldun...

Öeldakse ju, et töö ja eraelu tuleb lahus hoida. Saingi vahepeal selle suure saavutusega hakkama, et tegin viimaks ülikooliteema jaoks eraldi blogi: redeligakuule.blogspot.com

Eilsest veel niipalju, et õhtul mingi aeg läks elekter teadmata põhjusel ära, tuli siis korraks poolenisti tagasi (lambid hõõgusid) ja kadus jälle. Veetsin mõnusalt küündlavalgel aega, mängisin kitarri, telefoniga netis... sain isegi varem magama :)

Olen nüüd ka nutikas :)

Ehee! Sain omale ka uue telefoni viimaks. Lausa nutika. Ponev! Pidasin praegu korraliku lahingu teatud tapitahega, nagu naha. Miskiparast ei taha blogger uldse telefoniga neid tunnistada. Peab ilma hakkama saama siis.

Telefoniga olen vaga rahul muidu. Ei olnud plaanis nii kallist osta algul, aga pakkumine oli hea. Kes on mu vana kallikest nainud moistavad, miks oli aeg uus muretseda :D

Nii, nüüd arvutis ja MUL ON TÄPITÄHED! Yay!
Siia väike võrdlusmoment:

Vana kallike

Uus soon-to-be kallike :)

Feil on see, et mul on telefoniga mõtekam netis käia - palju kiirem, kui arvuti! Jah, palun, naerge terviseks! :D Uuest arvutist ei tasu mul aga hetkel mitte unistadagi... vähemalt mitte enne suve algust...

Aga ühest asjast ma ei saa aru, miks kõik on nii sillas nende kumminublakatega kõrvaklappidega? Need olid mul telefoniga ka kaasas, aga sorry, mulle ei mahu sellised tondid kõrvagi! Proovisin ühte ja teist moodi, aga järeldus on ikka sama - mu kõrvad on lihtsalt liiga väiksed. Normal. Pean läbi ajama oma vanade kõrvaklappidega, mille helikvaliteet jätab küll kõvasti soovida, aga mis vähemalt püsivad mul kõrvas.

Vaheaeg...

Jälle üks mõttetult veedetud päev on õhtusse veerenud. Vaikselt hakkab juba tekkima tunne, et tahaks uuesti kooli. Siis on vähemalt midagi kogu aeg teha. Ega tegelikult on praegu ka - olen oma TÜ kursusetöödega graafikust maha jäänud. Mul lihtsalt ei ole jaksu hetkel hakata tähelepanelikult jälgima kahetunnist videoloengut ja lugema 50 lk teksti riigifilosoofiast. Ja siis veel küsimust välja mõtlema ja teisele vastama... Ei suuda ennast sundida ja nii ongi. Hea asi on see, et vähemalt eesti keele uurimise aluste töö sain esitatud. Õnneks ei ole seal materjalid nii masendavalt mahukad ja rasked, lisaks aitab eelmise aasta lingvistikakursus. Tegin hoopis iseendaga romantikat - tuba küündlaid täis, kitarr kätte (üle mitme nädala... niuks) ja jamisin lihtsalt tund aega...

Tõsine plaan oli täna jooksma minna. Eile oli ka. Ja üleeile. Täiesti jube, mida see vaheaeg minuga teeb! Novembris-detsembri alguses suutsin hakkama saada uskumatult paljude asjadega üheaegselt, aga nüüd, aasta lõpus, on võhm täiesti otsas. Viimased piisad läksid Kairitile kahe päevaga jõulukingiks pildi joonistamisse ja uskumatu kiirusega Annikale ja Hannale kinkide tegemisse. Nullseis. Uuel aastal uue hooga... loodetavasti.

Tegelikult sai üleeile õhtul/öösel oldud üldse Annika juures ja tähistatud jõule ja tema sünnipäeva koos Hannaga. Kõigepealt 2,5 tundi kokkamist, siis 7 tundi ennast heast-paremast kurguni täis mugimist, lollitamist ja rääkimist. Algselt oli plaanis mõnda filmi vaadata, aga küünalde ja jõulutulede valgel + meeleolumuusika õhus tuksumas oli liiga mõnus lihtsalt lebotada ja juttu ajada. Kui nüüd mõtlema hakata, siis 7 tundi järjest lihtsalt olla on ikka saavutus :D Pole midagi, aastavahetusel uuesti!

Pakkuge midagi huvitavat/hullumeelset/mõnusat välja ja I'm in! Vaheaeg huvitavaks!

Why do all good things come to an end?

Kõik algas juba pea kaks kuud tagasi. Eile näitasime maailmale, mida tähendab ligi 50 inimese ühine jõupingutus, unetud ööd, kaotatud kilod, olematu vaba aeg... see kõik oli seda väärt, tuhandekordselt! Kahe tunni jooksul andsime endast selle viimasegi, et saaks teoks kõige epicum EPIC LXV - võimsaim jõulukarnevalietendus, mida eales Kärdlas nähtud.
Ja nüüd ongi see läbi... uskumatu... sees haigutab nagu mingi külm tühjus, ütlemata kummaline on korraga lihtsalt olla.

See päev oli imeline, eriline ja jääb alatiseks kõigi osaliste mälestustesse - loodetavasti ka publiku.

Ärkasin millalgi öösel poole viie paiku selle peale, et Silvia saatis sõnumi. Biuka tantsu luukerekostüümidega oli kriis, vaja abi. Seadsingi oma äratuskella varasemaks ja olin teistele seatud poole üheteistkümne asemel juba veidi pärast üheksat kultuurimajas ning plätserdasin Siimu dressipükse valge värviga kokku. Kahjuks ei jõudnud ikka kõigile kostüüme valmis - ma ei teagi, mis lõpuks sai, aga vist oli nii, et ainukt Kaja-Liis ja Siim olid luukered, teised mustas. Korraliku hilinemisega, kella 12 paiku, algas valguseproov, pärast seda kiire külastus Timo Lige poolt linnavalitsuse all asuvas galeriis korraldatud valguse ja soojuse kohvikusse. Kohvikupidajad küll algul kutsusid meid kõiki lahkesti osa saama, aga pärast terve karja näljasete ahvide külaskäiku nende näod enam nii rõõmsad polnud ja koogilaudki nägi nukker välja. Kella kahest algas peaproov-etendus, mida said vaatama tulla kuni 6. klassi õpilased - tulime nende tungivale soovile vastu. Ega neid väga palju seal ei olnudki. Pärast etendust kiire koduskäik, pesu, meik ja siis jälle Kultuurimajja tagasi, et teha veel viimased ettevalmistused õhtuseks showks. Pool tundi enne algust oli saal täis ja mina ei suutnud enam paigal püsida - võimatu elevus. Ja siis see algaski: punase-valgekirjud abituriendid ootamas suletud kardinate taga, positsioonidel. Teisel pool mängib juba video. Kardinad avanevad, prožektor pimestab, kuid naeratus valgub üle näo ja saadab tervet etendust vähimagi pingutuseta. Lõppeb tants, kiiresti geo riided selga samal ajal kui saalist kostuvad järgemööda bioloogia ja suusabaasi muusikad. Lava taga viimane check et mu kolm seelikut ikka oma raskuse kiuste üleval püsiksid, et vest oleks normaalselt, et juuksed ei lipendaks... ja siis lavale, end üdini venelasena tundes. Tõste, keertus, kardina varju, tagasi ja minema, uuesti riietevahetus. Kiiresti poiste luikede järve ajal selga valged sukad ja triiksärk, bokserikontroll, näole tõsine viha ja tantsima. Paus 15min, minul kauem tegelikult. Sättisin rahulikult oma valge kleidi korda, tegin Aeda abiga lokke, korrastasin meiki ja suundusin taas lava taha. Vaja ennast kokku võtta, seekord ei ole vastutust 20 inimesega jagada! Möödus eesti keel, YMCA, külmatants... ja nüüd oli vaja tõsiseks pisarakiskumiseks asuda oma kohale. Veel viimased sõnad Silvialt, Aedalt ja Triinult, kiired ärevad naeratused ja video läkski peale. Saalist kostusid arusaadavatel põhjustel naerupahvakud, mina aga võitlesin samal ajal oma näole tõsist ilmet, et olla nüüd kolmeks minutiks südantlõhestavalt armunud. Muusika, kardinad avanesid, prožektor, naer vaibus ja asendus hetkeks üllatusmõminaga. Edasi ma enam ei kuulnud ega näinud midagi, nüüd oli tähtis anda endast kõik. Praegu järele mõeldes oligi kõige hirmutavam hetk see, kui muusikas oli paus ja samasugune haudvaikus paiskus vastu ka saalist. Olin täiest valmis selleks, et hakatakse plaksutama, arvatakse, et lõpp - aga ei. Vaikusega polnud ma ausaltöeldes arvestanud. Järsku oligi tants läbi ja kihutasin elu kiireimaks riietevahetuseks teistest mööda garderoobi. Õnneks oli mul Mari-Liis abiks, muidu poleks vist eluski jõudnud alla minuti kiskuda ära kleit ja ajada selga retukad, ketsid (paelte sidumine!), seelik, vastiku tegumoega litritega pluus, nahktagi, teha lahti juuksed ja panna käele helendavad käevõrud. Aga saime hakkama! Algaski viimane tants... kummardused, tänusõnad, rahvas saalis püsti, ovatsioonid... oi, lavale tagasi! Kuidas see küll nii ruttu läks? Ja nüüd tegin ma üle andestamatu vea: läksin riietusruumi riideid vahetama selle asemel, et minna samade riietega sammassaali muljeid kuulama. Kuradi loll oled! Kui ma viimaks alla jõudsin, olid pea kõik inimesed läinud. Pettumus. Tagasiside jäigi sisuliselt saamata. Meie jaoks jätkus õhtu aga Rooses, kus vaatasime valgusproovis tehtud pilte, peaetendusel kasutatud videosid (mida me ise näinud ei olnudki), tähistasime Setu sünnat ja nägime, mis juhtub, kui ukseklaas katki kukutakse. Vanad inimesed oleme aga küll juba - kell vaid pool kaks ja enamus seltskonnast on nii väsinud, et lihtsalt istuvad ja konutavad niisama. Koju ka ei viitsi minna.

Ma elaks tantsust, kui vaid saaks. Kellel on vaja õhku või toitu või und, kui on olemas tants? Palun, palun, palun teeme suve alguseks midagi sarnast!

Olen väike no-lifer :)

Viimased kaks kuud (või tegelikult isegi viimased viis kuud, aga viimased kaks eriti) on möödunud sügavas töömeeleolus. Ütleme nii, et ma poleks uskunud, et inimvõimed nii kaugele küündivad. Meelelahutuse ja vaba tegevuse osakaal selle aja jooksul on olnud äärmiselt minimaalne, võib-olla paar-kolm tundi nädalas. Aga miks kõik see? Haridus nõuab oma hinda. Tahad ülikooli - liiguta ennast!
Ja etendus pole kaugeltki veel läbi... Haudun siin ja unistan vahetevahel suvest, mis on praegusel ajal esimene tõeliselt vaba aeg silmapiiril. Muidu kulgeb kõik sellises mõnusas akadeemilises rütmis: teaduskooli kursused, kirjandus ülikooli tarbeks, olümpiaadid, eksamid...
Aga ostame šoksi ja elame üle :)

Ja nüüd tagasi teemasse "Cause you don't get it": nautige midagi, mis on mind viimased kolm päeva naerutanud:


Don't worry if you don't get it ;)