Hiiumaa TantsuFestival

Esmaspäeva pärastlõunal sai siis sõidetud Käina HTFle. Böö, Maris, lavastusprotsessilistega ühel päeval tulek ongi liiga mainstream. Mis siis, et tants ja festival ja Hiiumaal ka veel, mingipärast sattusin sinna esmakordselt. Ja selgus, et olin lisaks vist ainuke suuremalt jaolt rahvatantsutaustaga osaleja. Kaasaegse tantsu festival, hmm... Andsin endast parima, varieeruvus = areng. Marise soovitusel registreerusin lavastusprotsessi ja ei kahetse! Meie nö "rahulikum" grupp usaldati Karli käe alla. Esimene õhtu läks kohe korralikuks rassimiseks. Ei, tegelt oli ülilahe! Lihtsalt kaifisin vaadata, kuidas inimene suudab nii sujuvalt ja vabalt liikuda. Põrandale-üles-põrandale-salto-mingiimelikasi-üles jne. Tahaks ka! Aga selleks oleks pidanud ka nooremana judoga tegelema. No sügisel Manchesteri minek, kõik võimalik - eks paistab, mis saama hakkab ;) Üleüldse meil juhtusid kõik nii chillid inimesed, vahel olime Karliga veidi võimatud ja natuke kiusukad, aga ta tuli meiega ilusasti toime :D Iiiii nakstian veits, kõik on lahedad!! :D Õhtul saunakas ja kõigil kohustuslik xboxi tants - parimad liigutused muidugi! ("...club can't handle meee...")
Teisipäeva hommikul saime esialgu kummalise ülesande leida endale kultuurimaja ümbrusest koht ja hakata sinna ehitama kujuteldavat pilti/lugu. Kui mõte jooksma hakkas, nautisin täiega. Ülihea viis jällegi saada ükskõik millise kunsti jaoks inspiratsiooni. Õhtupoole tegelesime lugude sõnadeta jutustamisega (giidituuridega) ja nende lihvimisega. Siis tuli aeg sõita Marisega Emmastesse kergejõustikurahva lõpugrillile. Aitäh, Toivo, et oled viitsinud meiega jamada ja meid ära kannatada (mind küll suht lühikest aega, aga teised ju vanad kalad). Süüa sai nii, et oli saadud ja sauna ka. Loomulikult Toitsile kink ka: parima treeneri särk ja grupipilt. Muljetasime ja olime muidu toredad. Tsau Mannu ja Kreedu, ilusat reisi! Tiksusime öösel ühe paiku mingi 45 km/h tagasi Käinasse. Kõht liiga täis. We are yooooung!

Hommikul ikka omnom noorteka köögis, lebo teleka ees ja siis keskpäeva paiku proovi. Roomasime jälle veits, vahepeal asjad kokku ja autosse, tuli kolida Käina Gümnaasiumisse. Lavastusprotsessid ja filmitegijad vipid ühes ruumis. Hakkasid saabuma ka töötubades osalejad ja ühel hetkel oligi koolimaja pudinaid täis. Õhtuks tagasi kultuurimajja kaema Julia Koneva "GOLLUMIsationi". Publikut lõbustas plaaniväliselt üsnagi huvitava ja spontaanse naeruga väike laps, samuti oli etendust nautima tulnud sülekoer, kes samuti vahepeal häälepaeltele valu andis.
PS: Unustasin mainida, et õhtul (oli see see õhtu???) sai veel tripitud Orjakusse paadiga sõitma ning hiljem sauna. Vesi oli lihtsalt nii soe, et oleks tahtnud ujuda. Aga no kes ikka tuleb selle peale, et ujukaid selga panna aegsasti... sinna see ujumisplaan jäi. Aga siiski, meie paatkond, paraolümpiaks valmis! Järgmisel aastal kindlasti näete meid, sel korral kahjuks ei pressinud, valik ju ikkagi HTF või olümpia. Drifting kõrjkates, lehmad silmapiiril, madalikutrollimine - ikka saab! :D
Ka järgmine ja ülejärgmine päev möödusid mõnusas trennirütmis. Lisaks põrandal roomamisele tegime kõiksugu huvitavat värki kossust massaažini :D Hüppasime grupiga läbi ka Julia street-tantsu tunnist ja no jamh. Mina ja hip-hop? Tegeeeelt? Põhimõtteliselt esimest korda sellist asja ja muidugi grupp, kuhu crashisime oli edasijõudnute oma. Andsin endast parima...
3. õhtul jällegi etendused kultuurimajas. Esiteks Henri Hüti "Sfääri Saared (in order to dance)", mis pakkus järjest palavamaks muutuvas saalis transilaadse kogemuse. Silmitsesin lendavat haiõhupalli ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ja lihtsalt nautisin abstraktsust. Järgmiseks Cid Pearlmani "Greenhouse". Lahe oli näha korraldajaid endeid tantsimas :)  Vist oli see sama õhtu, kui korraldasime Marise ja Giselaga väikese scilent-jämmi kossuplatsil (ilmselgelt olen kirjutamist liiga kaua edasi lükanud, et täpselt ei mäleta...). Aga lahe oli :) Eriti lahe oli see, kui ma esimese pealeviskega üritades rakendada kõiki kooli jooksul kogutud teadmisi korvpallist, suutsin ikka poolelt hüppelt veelombis külili käia.
Ühel õhtul suundusime kõik koos Käina ujulasse, et teha vees ära üks mõnus venitustund. Tiiu, mine, mine sinna basseini otsa poole. Tänan väga, Maris! :D Chillisime poole ööni õues ja oi, mis huvitavaid lugusid seal kuulda sai!
Laupäeval olime endiselt otsustusvõimetud kostüümide osas. Kolasime mööda kaltsukaid, sai isegi Kärdlas ära käidud, kus oli tänu Kohvikutepäevale ja Ratsupäevadele korralik hullumaja. Täielik Raekoja plats igalpool. Tahtsin Hiiu tänavale staadioni juurde parkida, aga no ei ole kohta lähemal kui tuli koduhoovi sõita. Ja see ütleb juba midagi. Maitsesin siin-seal paar koogikest, lisaks chai ja Alice sai kaltsukast karukostüümi, mis võis olla tegelikult hoopis ahv või känguru... Aga meile oli see karu.
Laupäevaõhtune etendus oli Üüve-Lydia Toompere "Armastab ei armasta armastab ei arm", mis kummalisel kombel oli minu jaoks kõige rohkem mõttetegevust ergutav lavastus. Viimane etendus - viimane õhtu. Kohustuslik improjämm koolimaja saalis. See oli tõepoolest täiesti ebareaalne kogemus. Kõik lihtsalt on... transis... muusika tuksub, kindla rütmita... madal värviline valgus. Ja see kestab ja kestab ja kestab. Esialgu vaatasin kõiki ja mõtlesin, et see ei ole võimalik. Ühel hetkel aga olin juba ise saalipõrandal ja lihtsalt kaifisin. Ei olnud enam oluline kuidas tantsida ja kas keegi vaatab või mis arvab. See oli puhas emotsioon. Vahepeal sai muidugi ka muud tehtud, näiteks vaatasime Gisela ja Marisega tähti lebotades parkimisplatsi ääres. Maris tahtis saksa keelt õppida! Karl jagas kogemusi Inglismaal elamisest ja ühel hetkel avastasin ennast karukostüümis. Mõmmibeebi ja Pähklike ja mida kõike veel. Ja siis jälle saali tantsima, kus esialgsest improjämmist oli saanud paneme-loo-peale-ja-jämmime-ringis tants :D Mis kell magama? Öööö.. hommikul :)
Pühapäev oligi viimane päev - nii ruttu läks see nädal! Hommikul veel viimane trenn ja eesmärk silme ees - pärastlõunal esinemine. Olime, olime, kiiresti poest läbi ja järsku oli väga kiire. Tuli jälle autoga Käina vahel juba tuttavaks saanud teed mööda rallida. Õnneks läks kõik kokkuvõttes hästi. Karl sai ära teenitult kroonitud Shy King'ks :D Tegelikult mis mulle meie etenduse juures väga meeldis oligi just see abstraktsus ja võimalus kõike ise oma äranägemise järgi tõlgendada. Vähemalt üks ettekanne tuleb sellel veel, nimelt jaanuaris Kanutis. Eks ma organiseerin ennast siis kodumaale.
Kokkuvõttes oli ülilahe nädal, poleks osanud midagi sellist oodata. Ma ei teagi tegelikult, mida ma ootasin või ei oodanud, aga kõiki ootusi ületas HTF igaljuhul :D Hunnik lahedaid tantsuinimesi ja uusi tutvusi. Järgmine aasta loodetavasti kohtume! ;)

Team Shy King