Kuna mul pea valutab ja midagi kirjutada ei viitsi...
Wednesday, August 20, 2014
Tuesday, August 19, 2014
Lee laager ja kohvikutepäev Hiiumaal 28.07-03.08.2014
Viimaks jõudiski see pikalt-pikalt ettevalmistatud sündmus kätte.
Esimesed laagerdujad saabusid lasteaeda juba laupäeval, siis hakkas mul kole kiire, kuna laupäev-pühapäev pidin lisaks laagri sisseseadmisele veel tööl olema. Laagrilistel läksid laupäev-pühapäev-esmaspäev peamiselt mõnulemisele, tantsima hakkasime asjaolude sunnil alles esmaspäeva õhtul. Mis seal ikka, saigi ujumas käia ja Kärdlas ringi kolada ja võrku mängida rannakas. Mina jäin neist lõbudest veidi ilma, aga need ongi organiseerimise rõõmud-mured.
Esmaspäeval pidasime maha ühe toreda Lee hiidlaste korraldatud orienteerumismängu. Leekad jagati kolme võistkonda - "maha" jäid ainult kadunud hinged Priit ja Erik, kes otsustasid, et oleks äge jalgratastega 30 km Kassarisse ujuma minna. Kõlas uskumatult, aga tõesti nad seda tegid, Erik ilma särgita lausa. Orienteerumismängust siis - suur täna eeskätt Kaja-Liisile ja Marisele, kes tegid põhilise töö mängu ettevalmistamisel. Osaleda ei saanud ka meie isehakanud hiidlased Alari, Erik ja Alo. Paigutasime end koos nendega punktidesse, kus oli vaja täita erinevaid ülesandeid (näiteks tassida vett merest kaussi või koguda vett inimketi abil mõõdunõusse). Kokkuvõttes paistis, et kõikidel oli lõbu laialt ja saadi veidi teadmisi ka hiidlaste ja Kärdla kohta.
Hele ja Maido saabusid teisipäeva hommikul bussiga. Olime parajasti trenni tegemas, kui vaatasin kella ja hakkasin mõtlema, et kas nad mitte kohal ei peaks juba olema. Väike kõne ja selgus, et nad istusid juba mõnusasti kusagil tundmatus kohvikus (Gahwas siis). Õhtupoole sai nendega esimesed "päris" trennid ka tehtud. Tuletasime vanu asju meelde, soojendasime üles Maido "Polka Burleski" ja tüdrukutega Feršeli "Üts Paigakese". Väga tõsiseks trenniga keegi minna ei jaksanud, selja taga terve tantsupeoaasta ja pidu ise. Võtsime vabalt ja nautisime - nii kuni reedeni. Vahepeal käisime loomulikult ka ujumas ja igaõhtune tava oli Rannakas vollet mängida. Tekkis ka väike n-ö Lee bänd (Priit - akordion, Siim - kitarr, Märt - tamburiin, Ardo - ksülofon ja kõik teised erineva häälega kaasa röökides).
Ahjaa, ja toidutegemine oli ka väga toredasti ära jaotatud. Tegime esimese päeval tabeli ja määrasime toimkonnad - kaks inimest, kes teevad süüa ja kaks, kes pärast nõusid pesevad ja koristavad. Võtsin endale vabatahtlikult peamiselt hommikusi pudrutegemistoimkondi, kuna teadsin, et nagunii läheb uni varem ära kui teistel. Äratuslauluks kujunes kiiresti ühel tantsupeol olnud laul maakondadest, mille nime ma kahjuks ei tea, aga sõnad on umbes sellised "Tulge nüüd, tulge nüüd, tulge kiikamaie..." ja see on pääääris pikk laul ka. Hea oli tegelikult ärgata selle saatel.
Ühel õhtul otsutasid "vanad" leekad teha ära noorte rebaste (mina sealhulgas) suvine retsimine. Saime vett ja vilet, roomata ja jahu pähe. Maido lõikas mul terve salgu juukseid kah maha. Äratus muidugi öösel kell viis. Tegelikult oli tore :)
Reedene päev algas ärevalt - tuli tõsiselt alustada küpsetamist ja hoovi kordategemist, et laupäevaseks kohvikutepäevaks oleks kõik ilus ja tip-top korras. Paraku venis hommik pikale, kuna meil oli Mari-Anniga vaja veel hulk asju välja arvutada enne poodi minekut. Saatsime toimkonnad köökidesse laiali (minu koju, Kaiksi juurde, Marise juurde ja lasteaeda). Minu päev koosnes peamiselt autoga ringi sõitmisest ja poes käimisest. Pole vist varem ühe päeva jooksul nii palju süüa ostnud ja nii suure summa eest kokku. Viimased koogid veinisid öösse, osad käisid VLÜ kontserdil pargis ja osad Dagö kontserdil Rannapaargus. Väsisin ära ja läksin ärevate tunnetega magama kartuses, et me ei jõua asju valmis. Sannu teatas jägmisel hommikul, et tema oligi näinud unes, kuidas inimesed juba tulid ja meil ei olnud veel midagi valmis.
Laupäeva hommik sai kolekiirelt otsa. Minul oli pea laiali, kõik sebisid, olin eelmine õhtu teinud nimekirja asjadest, mis tuleb veel ära teha ja selle külmiku külge kleepinud. Nüüd lisasin iga töö taha ka nime, kes vastutab, et ikka asi tehtud saaks. Ja juba oligi kell kukkunud 11 ja pidin kibekiirelt hakkama riidesse panema, et minna avamisele Eriku ja empsiga meie silti vastu võtma. Olin närvis ja pabistasin, et mis küll saab, kuna lasteaiast lahkudes oli olukord veel suht kaootiline. Kohvik avati ametlikult kell 12.00, mina jõudsin tagasi nii umbes pool tundi hiljem ja üllatuseks avastasin, et kõik oli korras ja müük toimus ja ohhh see õu oli saanund nõnda kauniks ja hubaseks! Ei oleks eales uskunud, et see võimalik on. Kõikjal askeldasin rahvuslikes riietes naerusuised noored ja mis mul muud üle jäi kui lihtsalt vaadata ja imestada. Tunnistan, et sel päeval ei teinud ma enam otseselt midagi, kuna ma lihtsalt ei suutnud. Mõistus oli kuidagi hajevil, üritasin vaid jälgida, et õigel ajal täistunnil tuleks õige kava peale ja kõik sujuks. Muus osas olin vist üsna kasutu, kuid lohutan ennast sellega, et hea organiseerimistöö näitajaks ongi see, kui organiseeritaval päeval ei pea organiseerija enam midagi tegema.
Imestasin ka selle üle, et kell 13.00, mil meil oli esimene etteaste, oli rahvast lasteaia hoovis 300 ringis. Uskumatu! Umbes sama palju oli kookide ja kõige magusa ümber tiirutavaid herilasi. Päeva jooksul hüppasin vilksamisi läbi paarist lähemast kohvikust ja neil oli olukord sama. Tundus, nagu oleks mingi maaväline vägi korraga kõik herilased täpselt kohvikutepäeva ajaks välja käsutanud ja Hiiumaale saatnud.
Oli nalja, oli naeru, oli imelikke vahejuhtumeid, oli eneseleidmist ja jäi mulje, et kõik olid selle juures õnnelikud. Päeva lõpuks ei suutnud vist keegi uskuda, et me tõesti saimegi hakkama. Kooki jäi muidugi palju üle, aga see-eest tulime kohvikuga plussi. Kiideti meie mõistlikke hindu ja loomulikult kultuurikava, mida lisaks Leele sisustasid Kohvitantad, Valdek Elmi ja rahvatantsurühm Kaktus Türilt.
Pühapäeval tuli end veelkord kokku võtta tunniajaseks kontserdiks Soera talumuuseumis. Kahjuks ei suutnud me võistelda Ott Leplandiga ja publikut oli kesiselt. Ilm oli väga palav ja tantsimine oli paras katsumus, aga vähemalt oli endal tore.
Ma kohe ei oskagi rohkem midagi öelda, suur-suur aitäh Leekatele ja kõigile asjaosalistele! Te tegite selle päeva (ja nädala) tõeliselt imeliseks. Kokkuvõttes - pea aasta aega kestnud planeerimine, organiseerimine, sobitamine, väsimus, tüdimus ja ajutine allaandmistunne oli tegelikult täiesti seda vaeva väärt!
Videomeenutus laagrist (Aitäh, Priit!)
P.S. esmaspäev-teisipäev-kolmapäev tukkusin ja magasin igas võimalikus kohas ja igas võimalikus asendis. Ilmselt siis ikkagi oli väsitav nädal. Aga siinkohal aitäh Alarile, kes meid Aloga lahkelt oma maakoju külla kutsus (või no pigem pressisime end ise sinna, aga Alari kannatas välja :D ). Nii hea oli vahelduseks end täiesti unustada jõesillale varvastega kalu toitma ja mitu tundi jões mütata ja tammi ehitada. Aeg ei omanud enam mingit tähtsust. Puhkasin tõesti välja kõigest :)
Esimesed laagerdujad saabusid lasteaeda juba laupäeval, siis hakkas mul kole kiire, kuna laupäev-pühapäev pidin lisaks laagri sisseseadmisele veel tööl olema. Laagrilistel läksid laupäev-pühapäev-esmaspäev peamiselt mõnulemisele, tantsima hakkasime asjaolude sunnil alles esmaspäeva õhtul. Mis seal ikka, saigi ujumas käia ja Kärdlas ringi kolada ja võrku mängida rannakas. Mina jäin neist lõbudest veidi ilma, aga need ongi organiseerimise rõõmud-mured.
Esmaspäeval pidasime maha ühe toreda Lee hiidlaste korraldatud orienteerumismängu. Leekad jagati kolme võistkonda - "maha" jäid ainult kadunud hinged Priit ja Erik, kes otsustasid, et oleks äge jalgratastega 30 km Kassarisse ujuma minna. Kõlas uskumatult, aga tõesti nad seda tegid, Erik ilma särgita lausa. Orienteerumismängust siis - suur täna eeskätt Kaja-Liisile ja Marisele, kes tegid põhilise töö mängu ettevalmistamisel. Osaleda ei saanud ka meie isehakanud hiidlased Alari, Erik ja Alo. Paigutasime end koos nendega punktidesse, kus oli vaja täita erinevaid ülesandeid (näiteks tassida vett merest kaussi või koguda vett inimketi abil mõõdunõusse). Kokkuvõttes paistis, et kõikidel oli lõbu laialt ja saadi veidi teadmisi ka hiidlaste ja Kärdla kohta.
Hele ja Maido saabusid teisipäeva hommikul bussiga. Olime parajasti trenni tegemas, kui vaatasin kella ja hakkasin mõtlema, et kas nad mitte kohal ei peaks juba olema. Väike kõne ja selgus, et nad istusid juba mõnusasti kusagil tundmatus kohvikus (Gahwas siis). Õhtupoole sai nendega esimesed "päris" trennid ka tehtud. Tuletasime vanu asju meelde, soojendasime üles Maido "Polka Burleski" ja tüdrukutega Feršeli "Üts Paigakese". Väga tõsiseks trenniga keegi minna ei jaksanud, selja taga terve tantsupeoaasta ja pidu ise. Võtsime vabalt ja nautisime - nii kuni reedeni. Vahepeal käisime loomulikult ka ujumas ja igaõhtune tava oli Rannakas vollet mängida. Tekkis ka väike n-ö Lee bänd (Priit - akordion, Siim - kitarr, Märt - tamburiin, Ardo - ksülofon ja kõik teised erineva häälega kaasa röökides).
 |
| Ardoga esimest hommikusööki valmistamas |
Ahjaa, ja toidutegemine oli ka väga toredasti ära jaotatud. Tegime esimese päeval tabeli ja määrasime toimkonnad - kaks inimest, kes teevad süüa ja kaks, kes pärast nõusid pesevad ja koristavad. Võtsin endale vabatahtlikult peamiselt hommikusi pudrutegemistoimkondi, kuna teadsin, et nagunii läheb uni varem ära kui teistel. Äratuslauluks kujunes kiiresti ühel tantsupeol olnud laul maakondadest, mille nime ma kahjuks ei tea, aga sõnad on umbes sellised "Tulge nüüd, tulge nüüd, tulge kiikamaie..." ja see on pääääris pikk laul ka. Hea oli tegelikult ärgata selle saatel.
Ühel õhtul otsutasid "vanad" leekad teha ära noorte rebaste (mina sealhulgas) suvine retsimine. Saime vett ja vilet, roomata ja jahu pähe. Maido lõikas mul terve salgu juukseid kah maha. Äratus muidugi öösel kell viis. Tegelikult oli tore :)
Reedene päev algas ärevalt - tuli tõsiselt alustada küpsetamist ja hoovi kordategemist, et laupäevaseks kohvikutepäevaks oleks kõik ilus ja tip-top korras. Paraku venis hommik pikale, kuna meil oli Mari-Anniga vaja veel hulk asju välja arvutada enne poodi minekut. Saatsime toimkonnad köökidesse laiali (minu koju, Kaiksi juurde, Marise juurde ja lasteaeda). Minu päev koosnes peamiselt autoga ringi sõitmisest ja poes käimisest. Pole vist varem ühe päeva jooksul nii palju süüa ostnud ja nii suure summa eest kokku. Viimased koogid veinisid öösse, osad käisid VLÜ kontserdil pargis ja osad Dagö kontserdil Rannapaargus. Väsisin ära ja läksin ärevate tunnetega magama kartuses, et me ei jõua asju valmis. Sannu teatas jägmisel hommikul, et tema oligi näinud unes, kuidas inimesed juba tulid ja meil ei olnud veel midagi valmis.
 |
| Martin teeb ka tööd |
 |
| Küürakas kunstnik olen :) |
 |
| Alo kamandab |
Imestasin ka selle üle, et kell 13.00, mil meil oli esimene etteaste, oli rahvast lasteaia hoovis 300 ringis. Uskumatu! Umbes sama palju oli kookide ja kõige magusa ümber tiirutavaid herilasi. Päeva jooksul hüppasin vilksamisi läbi paarist lähemast kohvikust ja neil oli olukord sama. Tundus, nagu oleks mingi maaväline vägi korraga kõik herilased täpselt kohvikutepäeva ajaks välja käsutanud ja Hiiumaale saatnud.
Oli nalja, oli naeru, oli imelikke vahejuhtumeid, oli eneseleidmist ja jäi mulje, et kõik olid selle juures õnnelikud. Päeva lõpuks ei suutnud vist keegi uskuda, et me tõesti saimegi hakkama. Kooki jäi muidugi palju üle, aga see-eest tulime kohvikuga plussi. Kiideti meie mõistlikke hindu ja loomulikult kultuurikava, mida lisaks Leele sisustasid Kohvitantad, Valdek Elmi ja rahvatantsurühm Kaktus Türilt.
Pühapäeval tuli end veelkord kokku võtta tunniajaseks kontserdiks Soera talumuuseumis. Kahjuks ei suutnud me võistelda Ott Leplandiga ja publikut oli kesiselt. Ilm oli väga palav ja tantsimine oli paras katsumus, aga vähemalt oli endal tore.
Ma kohe ei oskagi rohkem midagi öelda, suur-suur aitäh Leekatele ja kõigile asjaosalistele! Te tegite selle päeva (ja nädala) tõeliselt imeliseks. Kokkuvõttes - pea aasta aega kestnud planeerimine, organiseerimine, sobitamine, väsimus, tüdimus ja ajutine allaandmistunne oli tegelikult täiesti seda vaeva väärt!
 |
| Neiud vollemängu jälgimas |
Videomeenutus laagrist (Aitäh, Priit!)
P.S. esmaspäev-teisipäev-kolmapäev tukkusin ja magasin igas võimalikus kohas ja igas võimalikus asendis. Ilmselt siis ikkagi oli väsitav nädal. Aga siinkohal aitäh Alarile, kes meid Aloga lahkelt oma maakoju külla kutsus (või no pigem pressisime end ise sinna, aga Alari kannatas välja :D ). Nii hea oli vahelduseks end täiesti unustada jõesillale varvastega kalu toitma ja mitu tundi jões mütata ja tammi ehitada. Aeg ei omanud enam mingit tähtsust. Puhkasin tõesti välja kõigest :)
Subscribe to:
Posts (Atom)