Kõik algas juba pea kaks kuud tagasi. Eile näitasime maailmale, mida tähendab ligi 50 inimese ühine jõupingutus, unetud ööd, kaotatud kilod, olematu vaba aeg... see kõik oli seda väärt, tuhandekordselt! Kahe tunni jooksul andsime endast selle viimasegi, et saaks teoks kõige epicum EPIC LXV - võimsaim jõulukarnevalietendus, mida eales Kärdlas nähtud.
Ja nüüd ongi see läbi... uskumatu... sees haigutab nagu mingi külm tühjus, ütlemata kummaline on korraga lihtsalt
olla.
See päev oli imeline, eriline ja jääb alatiseks kõigi osaliste mälestustesse - loodetavasti ka publiku.
Ärkasin millalgi öösel poole viie paiku selle peale, et Silvia saatis sõnumi. Biuka tantsu luukerekostüümidega oli kriis, vaja abi. Seadsingi oma äratuskella varasemaks ja olin teistele seatud poole üheteistkümne asemel juba veidi pärast üheksat kultuurimajas ning plätserdasin Siimu dressipükse valge värviga kokku. Kahjuks ei jõudnud ikka kõigile kostüüme valmis - ma ei teagi, mis lõpuks sai, aga vist oli nii, et ainukt Kaja-Liis ja Siim olid luukered, teised mustas. Korraliku hilinemisega, kella 12 paiku, algas valguseproov, pärast seda kiire külastus Timo Lige poolt linnavalitsuse all asuvas galeriis korraldatud valguse ja soojuse kohvikusse. Kohvikupidajad küll algul kutsusid meid kõiki lahkesti osa saama, aga pärast terve karja näljasete ahvide külaskäiku nende näod enam nii rõõmsad polnud ja koogilaudki nägi nukker välja. Kella kahest algas peaproov-etendus, mida said vaatama tulla kuni 6. klassi õpilased - tulime nende tungivale soovile vastu. Ega neid väga palju seal ei olnudki. Pärast etendust kiire koduskäik, pesu, meik ja siis jälle Kultuurimajja tagasi, et teha veel viimased ettevalmistused õhtuseks showks. Pool tundi enne algust oli saal täis ja mina ei suutnud enam paigal püsida - võimatu elevus. Ja siis see algaski: punase-valgekirjud abituriendid ootamas suletud kardinate taga, positsioonidel. Teisel pool mängib juba video. Kardinad avanevad, prožektor pimestab, kuid naeratus valgub üle näo ja saadab tervet etendust vähimagi pingutuseta. Lõppeb tants, kiiresti geo riided selga samal ajal kui saalist kostuvad järgemööda bioloogia ja suusabaasi muusikad. Lava taga viimane check et mu kolm seelikut ikka oma raskuse kiuste üleval püsiksid, et vest oleks normaalselt, et juuksed ei lipendaks... ja siis lavale, end üdini venelasena tundes. Tõste, keertus, kardina varju, tagasi ja minema, uuesti riietevahetus. Kiiresti poiste luikede järve ajal selga valged sukad ja triiksärk, bokserikontroll, näole tõsine viha ja tantsima. Paus 15min, minul kauem tegelikult. Sättisin rahulikult oma valge kleidi korda, tegin Aeda abiga lokke, korrastasin meiki ja suundusin taas lava taha. Vaja ennast kokku võtta, seekord ei ole vastutust 20 inimesega jagada! Möödus eesti keel, YMCA, külmatants... ja nüüd oli vaja tõsiseks pisarakiskumiseks asuda oma kohale. Veel viimased sõnad Silvialt, Aedalt ja Triinult, kiired ärevad naeratused ja video läkski peale. Saalist kostusid arusaadavatel põhjustel naerupahvakud, mina aga võitlesin samal ajal oma näole tõsist ilmet, et olla nüüd kolmeks minutiks südantlõhestavalt armunud. Muusika, kardinad avanesid, prožektor, naer vaibus ja asendus hetkeks üllatusmõminaga. Edasi ma enam ei kuulnud ega näinud midagi, nüüd oli tähtis anda endast kõik. Praegu järele mõeldes oligi kõige hirmutavam hetk see, kui muusikas oli paus ja samasugune haudvaikus paiskus vastu ka saalist. Olin täiest valmis selleks, et hakatakse plaksutama, arvatakse, et lõpp - aga ei. Vaikusega polnud ma ausaltöeldes arvestanud. Järsku oligi tants läbi ja kihutasin elu kiireimaks riietevahetuseks teistest mööda garderoobi. Õnneks oli mul Mari-Liis abiks, muidu poleks vist eluski jõudnud alla minuti kiskuda ära kleit ja ajada selga retukad, ketsid (paelte sidumine!), seelik, vastiku tegumoega litritega pluus, nahktagi, teha lahti juuksed ja panna käele helendavad käevõrud. Aga saime hakkama! Algaski viimane tants... kummardused, tänusõnad, rahvas saalis püsti, ovatsioonid... oi, lavale tagasi! Kuidas see küll nii ruttu läks? Ja nüüd tegin ma üle andestamatu vea: läksin riietusruumi riideid vahetama selle asemel, et minna samade riietega sammassaali muljeid kuulama. Kuradi loll oled! Kui ma viimaks alla jõudsin, olid pea kõik inimesed läinud. Pettumus. Tagasiside jäigi sisuliselt saamata. Meie jaoks jätkus õhtu aga Rooses, kus vaatasime valgusproovis tehtud pilte, peaetendusel kasutatud videosid (mida me ise näinud ei olnudki), tähistasime Setu sünnat ja nägime, mis juhtub, kui ukseklaas katki kukutakse. Vanad inimesed oleme aga küll juba - kell vaid pool kaks ja enamus seltskonnast on nii väsinud, et lihtsalt istuvad ja konutavad niisama. Koju ka ei viitsi minna.Ma elaks tantsust, kui vaid saaks. Kellel on vaja õhku või toitu või und, kui on olemas tants? Palun, palun, palun teeme suve alguseks midagi sarnast!
